Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Euroala loob oma IMFi: miks ja milleks seda vaja on?
Esimese kümnendi pidas rahaliit nii vastu - turud lasid end äiutada usus, et ükski rahaliidu riik pankrotti ei lähe. Ärkamine oli ränk, kui Kreeka vassimised päevavalgele tulid. Sealt hakkas usaldus kaduma ka teiste euroala riikide suhtes. Turgudel on kalduvus üle reageerida ning nii vajab ka euroala oma puhvrit, valuutafondi, mis annab laenu, kui turud tõrguvad, ning aitab koostada kava majanduse taastamiseks.
EFSFi/ESMi loomine oli samm õiges suunas. Kuid seni oli abimehhanismi kasutusvõimalus väga piiratud. Seda ei saanud rakendada ennetavalt, usalduskriisi sattunud riigi toetamiseks, ning intressimäärad, mida laenude eest nõuti, olid karistavalt kõrged.
Nüüd on abimehhanismile oluliselt paindlikkust juurde antud - sellest saab anda ennetavaid stabiliseerimislaene, laenu pankade rekapitaliseerimiseks ja erandkorras järelturult riikide võlakirju osta. Seni on tugioste teinud - tabusid väänates - Euroopa Keskpank.
Euroala juhtide otsust fondile paindlikkust lisada hinnatakse julgeks sammuks. Samuti, et EFSFi volituste suurendamine aitab oluliselt kriisi leviku ohtu vähendada. Ning kiiduväärt on, et euroala liidrid on kriisi juhtimist järjest enam delegeerimas poliitikutelt Euroopa Keskpanga ja abifondi ekspertide kätte. Nii nagu saab kriisihalduses toimetada Rahvusvaheline Valuutafond IMF.
Paraku ei ole see veel euroala võlakriisi õnnelik lõpp. Peamiseks puuduseks võib osutuda, et euroala liidrid jätsid muutmata kriisiabi fondi suuruse. Samuti võib tormiliseks kujuneda EFSFi aluspõhimõtete muutmine Saksamaa ja Soome parlamendis. Ning näiteks võlakirjade tugiostudeks vajab EFSF jätkuvalt kõigi liikmesriikide konsensust - nii säilib poliitiline risk.