Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tervitused tumedalt poolelt
22aastasel vene juurtega, kuid Ameerikas sündinud ja seal elaval muusikul-laulukirjutajal Zola Jesusel (kodanikunimi Nika Roza Danilova) on päevavalgust näinud kolmas album.
Väga erilise, madala, jõulise ja kauni vokaaliga naismuusiku eelmised plaadid on olnud põnevad ja seepärast olid ootused uue loomingu suhtes üsna suured.
Album hakkab päriselt pihta teise palaga, mis kannab pealkirja "Avalanche". Oma nukra kõla, veidi veniva ja kergelt depressiivse vokaaliga on see lugu Zola Jesusele väga omane. "Hikikomori" on veidi popilikum kui eelnevad, kuid ei pääse eriti kaugele Zolale iseloomulikust tumeda ambient'i haardest.
Aeg-ajalt näib läbi albumi kõlavat üks ja seesama bassirütm, mis terviku kokku seob. Minu lemmik on kindlasti "Ixode", mis oma veidi popilikus vormingus ühendab Zola Jesuse ooperlikult klassikalise ja tumedalt võimsa vokaali väga moodsa ning veidi isegi tantsulise elektroonilise tausta ja bassirütmidega. See lugu võiks mängima jäädagi.
Tundub, et helivoogude võime paeluda hakkab tuhmuma kusagil seitsmenda pala juures. Üldiselt on tegemist siiski omapärase ja vahva seguga elektroonilisest sound'ist ja tumedast kaasakiskuvast vokaalist.