Lõukoerte asemel tuuakse püünele kuulekad spitsid

See diskussioon näitab ilmekalt, kui nõrgad on Eestis praegu ametiühingud. Kindlasti ei ole põhjus ainult Taligas, kuid osaliselt siiski. Samas on kommenteerimist väärt spekulatsioonid, mis puudutavad Taliga võimalikku uut töökohta, riikliku lepitaja ametit.

Äripäevale näib, et üks kolmikpartneritest, tööandjate keskliit, on siin mängimas rolli, mis võib lõppeda näppulõikamisega.

Tööandjad lõikavad näppu. Juhul, kui tõesti vastab tõele tööandjate keskliidu soov leida Taligas sobiv, st tüli mitte tekitav riiklik lepitaja, on tööandjate keskliit ületamas oma volitusi, rääkides ja lobistades kõigi ettevõtjate nimel. Kust võtab keskliit, et selline vangerdus on kõige parem?

Võimuliit ja president eelistavad mugavaid variante. Riigikontrolöri ametiaeg lõpeb märtsis. Võimuliiduga konsulteerinud president on esitamas sellele kohale Tartu ülikooli eksrektorit Alar Karist. Kogu lugupidamise juures ei tundu Karis olevat riigi rahakasutuse revident, “vastik” kuluridadele põhjenduste nõudja. Väheusutav, et võimuliidul temaga eriti raske oleks.

Järgmisena saab suvel läbi Eesti Panga nõukogu Jaan Männiku ametiaeg. Keskpangas ja muu hulgas ka finantsinspektsioonis efektiivsust taga ajav ning personalimuutusi nõudev Männik on Reformierakonnaga korduvalt rinnutsi seisnud, nii avalikult kui ka suletud uste taga.

Saab näha, kas president esitab Eesti Panga nõukogu uueks esimeheks mõne peaministri parteile soodsa variandi või mitte. Kuluaarides räägitakse Urmas Varblasest, kes on küll väga hea oma ala asjatundja ja analüütik, kuid kelle sobivus konservatiivse ja enesega rahuloleva organisatsiooni reformijaks on teadmata.