11. detsember 2012 kell 21:00

Lõukoerte asemel tuuakse püünele kuulekad spitsid

Toimetuses tekkis eile vaidlus, kas Harri Taliga lahkumine ametiühingute juhi kohalt on juhtkirja väärt. Et kas me ei pööra mitte ebaproportsionaalselt palju tähelepanu ühele mitte kuigi olulisele inimesele.

See diskussioon näitab ilmekalt, kui nõrgad on Eestis praegu ametiühingud. Kindlasti ei ole põhjus ainult Taligas, kuid osaliselt siiski. Samas on kommenteerimist väärt spekulatsioonid, mis puudutavad Taliga võimalikku uut töökohta, riikliku lepitaja ametit.

Äripäevale näib, et üks kolmikpartneritest, tööandjate keskliit, on siin mängimas rolli, mis võib lõppeda näppulõikamisega.

Tööandjad lõikavad näppu. Juhul, kui tõesti vastab tõele tööandjate keskliidu soov leida Taligas sobiv, st tüli mitte tekitav riiklik lepitaja, on tööandjate keskliit ületamas oma volitusi, rääkides ja lobistades kõigi ettevõtjate nimel. Kust võtab keskliit, et selline vangerdus on kõige parem?

Esiteks, kõige parem Eesti ettevõtlusele. Kuigi tuntava siseopositsiooniga maadelnud Taliga oleks ilmselt ühel hetkel niikuinii lahkunud ja järglaseks oleks tulnud ambitsioonikas uue aja ametiühinguliider, on see protsess nüüd kiirenenud.

Uue, aktiivse, nn tänavakogemusega liidri esilekerkimine ametiühingutes on pehmelt öeldes mõtlemapanev. Vaadelgem vanas

Euroopas või näiteks isegi Sloveenias toimuvat, kus iga muudatussoovi peale on lipud tänaval ja reformidest ei saagi asja.

Teiseks, kas ikka on tööandjate keskliidule “mugav” riiklik lepitaja kõige etem töötülide lahendamisel ja võimalike streigiähvarduste leevendamisel?

Pigem tõstatab ta varem või hiljem ühiskonnas diskussiooni riikliku lepitaja institutsiooni üle üldiselt. Niigi ei ole riikliku lepitaja Henn Pärna ja tema nõuniku, eelmise ametiühinguliidri Raivo Paavo jalajälg ja mõju praegu ülemäära suur.

Taliga ei segaks. Mõneti meenutab see ametikoht soovoliniku oma, mis sai loodud “linnukese” pärast. Sinna eraldatakse just niipalju raha, et tasalülitada tema tegevus ilma objekti välja surra laskmata.

Taliga näol valitaks kohale isik, kes ei tekita pinget ja kui ka ei tee tööandjatele just soodsaid otsuseid, siis vähemasti ei sega.

Toimetus näeb meelehärmiga, et “ei-sega-ja-laseb-otsuseid-langetada”-ametite loomine ning mugavate inimeste ametissenimetamine on Eestis hoogu võtmas.

Võimuliit ja president eelistavad mugavaid variante. Riigikontrolöri ametiaeg lõpeb märtsis. Võimuliiduga konsulteerinud president on esitamas sellele kohale Tartu ülikooli eksrektorit Alar Karist. Kogu lugupidamise juures ei tundu Karis olevat riigi rahakasutuse revident, “vastik” kuluridadele põhjenduste nõudja. Väheusutav, et võimuliidul temaga eriti raske oleks.

Järgmisena saab suvel läbi Eesti Panga nõukogu Jaan Männiku ametiaeg. Keskpangas ja muu hulgas ka finantsinspektsioonis efektiivsust taga ajav ning personalimuutusi nõudev Männik on Reformierakonnaga korduvalt rinnutsi seisnud, nii avalikult kui ka suletud uste taga.

Saab näha, kas president esitab Eesti Panga nõukogu uueks esimeheks mõne peaministri parteile soodsa variandi või mitte. Kuluaarides räägitakse Urmas Varblasest, kes on küll väga hea oma ala asjatundja ja analüütik, kuid kelle sobivus konservatiivse ja enesega rahuloleva organisatsiooni reformijaks on teadmata.

Hetkel kuum