Aslund: kasinus töötab, stiimulid ei tööta

Domineeriv keineslik mõtteviis on testitud ja see on silmapaistvalt läbi kukkunud, kirjutas Bloombergile Peterson Institute for International Economicsi vanemteadur Andres Aslund.

Suurim on kontrast Läti ja Kreeka vahel. Mõlemad riigid kannatasid väga tugevasti kriisis. Kasutati erinevat poliitikat. Läti viis ellu karmi kasinuse ja Kreeka venitas ja võttis kasutusele piiratud kasinuse. Läti SKP kukkus kahe aastaga 24 protsenti, mille tõi pea täielikult likviidsuse külmumine 2008. aastal. Järgnes hädavajalik kasinus.

2011. aastal kasvas Läti majandus 5,5% ja mullu tõenäoliselt 5,3%. See on Euroopa kiireim majanduskasv. Valitsuse eelarvepuudujääk on vaid 1,5% SKPst.

Seevastu Kreeka kannatab vähemalt seitsmendat aastat, olles juba viis aastat majanduslanguses. Seni on Kreeka SKP langenud 18%. 2008. ja 2009. aasta paistsid Lätis palju hullemad kui Kreekas. Erinevad vastandlikud poliitikad on andnud õppetunni.

Edukas stabiliseerimisprogramm peab paistma finantsiliselt jätkusuutlik, mis võib taastada kreeditoride, äride ja inimeste kindlustunde. Tavaliselt suudab korralik stabiliseerimisprogramm tuua tagasi majanduskasvu kahe-kolme aastaga, nagu Lätis. Vaja on järgida mõningaid lollikindlaid reegleid. Läti tegi seda, Kreeka ei ole seda üldse teinud.

Et taastada kindlustunne kiiresti, tuleb reformid ära teha võimalikult kiiresti. Läti rakendas 2009. aastal karmi eelarvepoliitikat, kulukärped ja makustõusude mõju ulatus 9,5%ni SKPst ehk oli 60% kogu vajalikust. Kreeka seevastu püüdis rumalalt majandust elavdada, nagu ka Hispaania, Sloveenia, Küpros ja teised lõunamaised kriisimaad.

Karmis kriisis on palju kergem kärpida eelarvekulutusi kui suurendada maksulaekumisi. Ka maksumaksjad usuvad, et valitsus peaks vööd koomale tõmbama. Kärped moodustasid 2/3 Läti kohandumisest. Läti säilitas 21protsendise eraisikute tulumaksumäära ja ettevõtete 15protsendise tulumaksumäära.

Seevastu Kreeka jättis alles kõrged valitsuse kulutused 50% tasemel SKPst nii 2010. kui ka 2011. aastal. Kreeka oleks pidanud kärpima kulutused 40%-le SKPst, et muutuda finantsiliselt jätkusuutlikuks. Siis oleks Kreeka kriis lõppenud. Seni on Kreeka meetmed üheksa protsenti SKPst, kuid seda on liiga vähe ja liiga hilja.

Kuigi kõike kulusid ei saa järsult kärpida, siis tuleb reformida. Läti valitsusele muutus buumiaegne bürokraatia vohamine probleemiks. Läti koondas 30% ametnikest, sulges pooled ametid ja vähendas ühe aastaga ametnike palka 26%. Ministrite palka kärbiti 35%, kuid pensione ja sotsiaalmakseid praktiliselt ei vähendatud. Kärped viisid deregulatsioonini ja Läti nägi 2011. aastal uute ettevõtete rajamise buumi.

Kontrastiks valitseb Kreekas semupoliitika ja korruptsioon. Niinimetatud kasinusprogrammi raames suurendas sotsialistist peaminister George Papandreou ametnike arvu 5000 võrra. Transparency Internationali andmetel on Kreeka kõige korrumpeerunum Euroopa Liidu riik.

Karm finantskriis nõuab rahvusvahelisi abilaene. Läti sai märkimisväärset laenu IMFilt, Euroopa liidult ja naabermaadelt. Kokku lubati Lätile 2008. aastal laenu 37% SKPst, kuid Läti kasutas sellest vaid 60%. Detsembri lõpuks maksis Läti tagasi kogu IMFi laenu kolm aastat enne tähtaega, kuna Läti sai turult palju odavamat laenu. Läti kuueaastase võlakirja tootlus kukkus 1,7%-le, kuid Kreeka kümneaastase paberi tootlus on 11%.

2010. aasta mais sai Kreeka palju rohkem abi kui Läti. Kreekale antud laen on IMFi ajaloo suurim, kuid stabiliseerimisprogramm ei olnud usutav, kuid ka seda ei viidud ellu. Kreeka võlakasv vohas liigseks. Järgnesid kaks võlavähendamist. Valitsus peab tõsiselt kärpima kulutusi, vähendama bürokraatiat ja andma kohtu alla korrumpeerunud liidrid. IMF ja EL peavad muutuma järeleandmatuks oma nõudmiste täitmisel.

Kreeka kannatas hiiglaslike demonstratsioonide ja märatsemiste tõttu ja seda heal põhjusel. Liiga kaua said ametnikud nautida oma privileege, kui teised pidid frustreeruma vastutustundetu valitsuse pärast. Paistab, et uus Kreeka valitsus on nüüd lõpuks alates juunist muutunud tõsiseltvõetavaks.

Hiljuti hoiatas IMF, et valitsuse kulutuste kärped toovad negatiivsemad tagajärjed kui varem arvati. Aga selle teadmise fookus on vaid ühel aastal. Tegelikult loeb see, kui kiiresti kriisi saab lahendada ja milline on pikaajaline kasvutrajektoor, mida elegantselt näitab Läti.

Nüüd kaebab IMF, et Läti kärpis liiga palju sotsiaalkulutusi. Jätkuvalt teeb muret kõrge tööpuudus, mis on kukkunud 2010. aasta alguse 20,7 protsendilt 2012. aasta talveks 13,5%-le. Läti teeb läbi strukturaalset muutust. Ülepaisunud ehitussektor on kokku varisenud, kuid uued tootmisettevõtted laienevad. Reaalsed muutused nõuavad aega.