Kuna pensioniindeks arvutatakse eelmise aasta majandusnäitajate põhjal, on pensionimuutus majanduse arengust sammu võrra tagapool – nii tõusis pension veel 2009. aastal, kui majanduskriis oli juba täies hoos, samas 2011. aasta, mil majanduslangus juba üldiselt möödunud oli, pensionitõusu kaasa ei toonud.
Reaalpensioni vähenemine iseloomustab just viimast kolme aastat (2010–12), enne seda jäi pension inflatsioonile alla aastatel 2000–01. "Ilmselgelt seostub langev reaalpension kriisijärgse ajaga, kus inflatsioon hakkab taas tekkima, kuid eelnenud kriisiaastad ei luba veel pensioni piisaval määral tõsta. Kokkuvõttes saab siiski välja tuua, et üldjuhul suudetakse riikliku pensioniindeksi korrigeerimisega hoida pensioni ostujõud inflatsioonist kõrgemal," märkis Randlepp.
Pensioniindeks kehtestatakse iga aasta 1. aprilliks ning see sõltub 80% ulatuses sotsiaalmaksu laekumisest ja 20% ulatuses tarbijahinnaindeksi muutusest. Madalamat pensioniindeksit kui 1,000 ei kehtestata ehk pension ei vähene, küll aga on võimalik vähendamata jätmist parematel aastatel tasaarveldada.
Nii tulenes pensioniindeksi tõstmata jätmine 2010–11 sellest, et sotsiaalmaksu laekumine tegelikult vähenes, aga et siis pensione langetada ei saanud, oli 2012. aasta pensioniindeksi tõus vaid 4,4%, mitte kaks protsenti rohkem.
Erinevalt näiteks keskmisest palgast, taandub keskmise pensioni muutus ühele põhitegurile ja see ongi riiklik pensioniindeks. Vähemal määral mängib rolli ka pensionisaajate kontingendi muutumine, kuid kui riiklikult pensione ei tõsteta, muutub keskmine pension vähem kui ühe euro võrra aastas.