Ehitus. Klient tahab enamat, kui on ise valmis maksma

Vehmaskoski rääkis projekteerimiskonverentsil “IntelProjekt 2013”, et kliendi nõudmised erinevad olulisel määral sellest, mille eest ollakse valmis maksma. Ta seletas, et klient soovib tellides kvaliteetseid uuringuid, professionaale, ajagraafikus püsimist ning põhjalikku ehitusoludega tutvumist. Reaalsus on aga paraku see, et tegelikult makstakse vaid hädavajaliku eest: kõrge kvaliteet asendatakse nominaaliga, professionaali asemel palgatakse nooremspetsialist, graafikus püsimise asemel vähendatakse lisaressursse, enamasti võidab hanke odavaima pakkumise tegija. “Eelmisel aastal tehtud uuringu tulemused ei ole mitte ainult üllatavad, vaid isegi šokeerivad,” nentis ta.

Eesti Arhitektide Liidu esimehe Peeter Pere sõnul ei ole talle teadaolevalt Eestis sarnaseid uuringuid tehtud, küll aga koguvad liit ja ka arhitektid ise materjali avaliku sektori hangete põhjal, et turusituatsiooniga kursis olla. Pere hinnangul on Eestis olukord võrdlemisi sarnane. “Ma arvan küll, jah. Me ei ole riigihangete süsteemi või hindamisalustega sugugi rahul,” ütles ta. Pere eelistaks hankel madalaima hinna asemel hoopis pakkuja eelnevate tööde kvaliteedinäitajate võrdlemist.

Avalik sektor kisub endaga kaasa ka erasektori. Eesti Arhitektide Liidu aseesimees Jaak Huimerind nentis samuti, et probleem on olemas. “Alguses ollakse kuraasi täis ja pärast tõmmatakse saba jalge vahele,” nentis ta. Huimerinna sõnul tuleb pöörata tähelepanu, kes on klient, kuna avalik ja erasektor käituvad projekteerimisteenuse tellijatena erinevalt.

Huimerinna sõnul on Eesti põhiprobleem see, et viimane riigihangete seadus on aastast 2007. “Avalik sektor ei käitu päris seaduses peituvate võimaluste alusel, vaid kasutab arhitektuuri ja ehituse tellimisel ainult madalaima hinna kriteeriumi ja see on hakanud ka ajapikku mõjutama erasektorit,” nentis ta.

Eesti probleem on tema hinnangul see, et avalik sektor on loobunud küsimast, kes projekteerib. “Vaadatakse kvalifitseerimistingimusi, mis on tegelikult soome keeles palju ilusamini kirjas – vähimmäisvaatimukset (minimaalsed nõuded – toim) – see tähendab, et sisuliselt kvalifitseerimisega üritatakse tagada kvaliteeti, aga see on väär,” oli Huimerind murelik, kuna ka erasektor on hakanud avaliku sektori moodi käituma.

Tema sõnul tuleks toetuda arhitektuuriteenuse ostmisel aga hoopis majandusliku soodsuse kriteeriumi rakendades riigihankeseseadusele ning teha spetsialistide ja meeskonna hindamine. “Seda meetodit kasutades on hinnakriteerium Soome näitel ca 40% muudest väärtuskriteeriumitest,” märkis Huimerind.

Kvaliteet nõuab aega ja pühendumist. Mitmes avaliku sektori asutuses töötanud Linnalahendused OÜ arhitekti Toomas Paaveri hinnangul peab avalik sektor eeskujuks olema ning kvaliteedinäitajaid hinnaga vähemalt samavõrd oluliseks pidama. Paaver näeb hinnapõhisuse kõrval probleemina ka riigihangetes laialt levinud nõudeid ettevõtte käibele, mille kaudu eelistatakse suurfirmasid, kuigi väikeettevõtted võivad pakkuda märksa sisulisemat tööd. Selle tulemuseks on süvenemise asendumine liinitööga. “Kvaliteet nõuab aega ja pühendumist eeltöödes, mis algul on paratamatult kallim, kuid tasub end hiljem ära,” märkis ta.

Insener-konsultantide Rahvusvahelise Föderatsiooni (FIDIC) tegevjuht Enrico Vink rääkis, et projekteerimise suuremaid vigu on, kui raha säästmise eesmärgil ettevalmistusstaadiumis ei konsulteerita. “Inimesed arvavad, et konsulteerimine tähendab rohkem kulusid. See on lühinägelik ning vale,” ütles Vink.

Ka Paaver nentis, et ühekordse kulu kokkuhoid ülesande püstituse koostamisel, planeerimisel, projekteerimisel või ehitusel osutub pikas perspektiivis sageli kulukamaks. “Lihtlabase illustreeriva näitena võib välja tuua Tallinna tänavaaukude päevakajalise teema, nende peamine põhjus on inseneride hinnangul liiga õhuke asfaldi kulumiskiht teede ehitusprojektides, mis sagedase remondi kaudu toob kaasa suure mitmekordse kulu,” märkis ta.

Ka klienti tuleb harida. Vehmaskoski nentis, et uuringu järgi soovivad kliendid küll erinevate lahenduste vahel valida, ent pole valmis alternatiivsete võimaluste otsimise eest maksma.

Paaveri sõnul on võrreldes inseneriosadega arhitekti töö hoonete projekteerimisel tunduvalt mitmetahulisem ja valikuvõimaluste hulk on eriti suur. Õige tulemuseni jõudmiseks tuleb teha hulga eskiise. Pere sõnul on see vajalik nii arhitektile kui ka tellijale. “Tellija vajab teinekord õiget renditava ja üldpinna suhet, vahearvestust, et hinnata ehituse maksumust,” selgitas ta ning lisas, et üldjuhul nende eest tasu ei saa.

Vink nentis, et tihti on kliendil keeruline arutelus osaleda, kuna tal pole piisavat kogemusi, vaid kindel teadmine, et ta tahab mingit konkreetset lahendust, sealjuures arutamata, milline lahendus võiks olla parim. Pere sõnul on erasektori klientide hulgas nii- ja naasuguseid tellijaid. “Osa tellijaid on professionaalid. Nad on niivõrd palju tellinud, et teavad, kuidas tellida, on valmis astuma läbirääkimistesse, küsima täpsustavaid küsimusi,” märkis Pere. Tema hinnangul on avaliku sektori tellija puhul tihti märgata, et küsija ei ole väga professionaalne. Tellijad ei kaasa konsultanti, kes lähteülesande osavalt paika paneks.

Paaveri sõnul viib tellija ja arhitekti koostöö majanduslikult mõistliku tulemuseni, kui tellijal on endal ettekujutus objekti ehitusmaksumusest, ruumivajadusest ja ülalpidamisest. “Sellistest lähteandmetest kuni sobivaima projektlahenduse läbitöötamiseni käib mahukas sisuline töö ja selle pealt liigselt kokku hoida pole kuigi mõistlik,” nentis Paaver.

Tunnipõhist hinda ei maksta. Pere nentis, et tihtipeale küsitakse töö hinda sellises staadiumis, kus ei ole veel millegi pealt hinda pakkuda. Arhitektide jaoks on valus teema see, et tunnipõhist hinda ei kiputa maksma, samas ei olda nõus maksma ka projektide ümbertegemise ja erivariantide eest.

Vehmaskoski nentis, et tõsise teenusepakkujana võiksid projekteerijad seista selle eest, et oleks pakkuda innovatsioonilisi lahendusi, selle asemel et kopeerida mõnele teisele kliendile tehtud lahendust. Enim tähelepanu võiks pöörata majanduslikule keskkonnale, kliimamuutustele, urbaniseerumisele, energiasäästlikkusele ning uuenevatele tehnoloogiatele.

 

Dilemma

Tahab vs maksab

Klient nõuab kvaliteeti, mis omakorda nõuab aega ja pühendumist. Madalaima hinna eelistamine ei võimalda enamasti kumbagi.Klient soovib eelnevaid uuringuid, tihedat kommunikatsiooni projekteerijaga, enamasti aga hoiab planeerimise faasis kulusid kokku.Klient soovib erinevaid lahendusi, nende väljatöötamise eest enamasti aga projekteerija tasu ei saa.Klient soovib madalat hinda, ent loobub konsultatsiooniprotsessist, mis aitaks leida lahenduse, kuidas ehitusfaasi odavamaks muuta.

 

 Pane tähele

Kuidas saada head projekti

1. Ära hoia planeerimisel kulusid kokku, see osutub pikas perspektiivis kulukamaks.2. Otsi alternatiivseid lahendusi.3. Tööta koos projekteerijaga, nii säästad aega ja ka raha.4. Küsi hinda siis, kui tead, mida ja kuidas tellid.

 

Tasub teada

Tuleviku insener on globaalse taustaga polüglott

Ideaalne tuleviku insener34–35aastaneValdab vabalt inglise keelt ning ka vene, hiina, hispaania ja portugali keeltMaailmatasemel haridusegaTöökogemus enne kõrgkooli lõpetamistIga viies on töötanud välismaalKogemus projektihalduses ja müügis

Praktikas spetsialist praeguEnamasti nooremTõenäoliselt pärit mõnest välisriigistOskab vabalt inglise keelt, kohalikku keelt (hoolimata sellest, et on riigis elanud vaid paar aastat) ning räägib veel mõnda keeltMaailmaklassi haridus, ent vähe kogemusiMõningane projektihalduse kogemus

Allikas: Soome Ehitusinseneride Liidu arendusdirektor Teemu Vehmaskoski