Eestist võiks saada maailma lapsesõbralikumaid riike

Pole juhus, et Äripäeva dividendide TOPi uued tulijad on järjest nooremad. Maailma viivad edasi eelkõige noored. Inimese vaimse ja loomingulise võimekuse tipp saabub väidetavalt umbes 28. eluaastal. PISA 2012 mõõdab 15aastaste õpilaste teadmisi, tulemuste kohaselt kuulub Eesti koos Kagu-Aasia linnriikide (nt Singapur) ja tiigritega (nt Lõuna-Korea) ning Euroopa (nt Soome) tippudega ülikoolieelse hariduse absoluutsesse tippu.

Kuidas Eesti oma õrna ja väheneva ressursiga ringi käib ja kas meie PISA edulugu võiks jätkuda lõputult?

Kõige kallim ressurss. ÜRO lasteorganisatsiooni UNICEF 2013. aastal avaldatud võrdleva uuringu “Laste heaolu rikastes riikides” kohaselt on kõige lastesõbralikum riik Holland. Eesti leiame kahjuks alles 23. kohalt, millega kuulume koos oma Balti naabrite ning Lõuna-Euroopa riikidega viimase kolmandiku hulka. Eesti oli keskmisest selgelt nõrgem laste enda riskikäitumise (nt vähene tervisesport) ja elukeskkonna (nt eluaseme­probleemid) kategoorias. Keskmisest edukam oli Eesti vaid hariduse valdkonnas.

Seega ei hooli Eesti oma kõige kallimast ressursist. Seejuures on uuringus eraldi ära toodud, et riigi rikkuse ja laste heaolu vahel otsene olemuslik side puudub. Näiteks Tšehhi asub edetabelis 14. kohal – eespool Austriast ja Prantsusmaast. Soovimata alahinnata vaesuses elavate laste probleeme, kuulub UNICEFi uuringu kohaselt Eesti rikaste riikide hulgas laste materiaalse heaolu taseme poolest pigem keskmike hulka. Seejuures edestab Eesti selles kategoorias nii Kreekat, Portugali, Itaaliat, Hispaaniat kui ka Ameerika Ühendriike. Seega – kõik ei sõltu ­ainult rahast.

Lapse heaolu tase (eriti varajases nooruses) mõjutab oluliselt hakkamasaamist täiskasvanuna. Madalat heaolu taset lapsepõlves seostatakse eri uuringutes üheselt negatiivsete järelmitega (madalast enesehinnangust ja sooritusvõimest kuni erinevate antisotsiaalsete nähtusteni), mille näol ei ole tegemist mitte ainult isikliku, vaid ka ühiskondliku traagikaga.

Majanduskeeles – võimalikust aktivast (nt talendist) on õigel ajal investeeringute tegemata jätmise või lihtsalt hoolimatuse tõttu saanud passiva (nt eluheidik). Seega on laste heaolu rahvuslikuks prioriteediks seadmine nii põhimõttena õige, kuna lapsed sõltuvad meie hoolest ja armust, kui ka pragmaatiliselt tasuv ehk kindlalt tagasitoov investeering. Peale selle kujutab õnnelikum lapsepõlv endast juba kohest võitu.

Annab emadele julgust lapsi saada. UNICEFi uuringu üks mõte ongi avalikkusele teadvustada, et poliitilised otsused mõjutavad laste heaolu. Näiteks kui Hispaania oli 2007. aastal avaldatud uuringus kõrgel viiendal kohal, siis 2013. aasta pingereas leiame Hispaania alles üheksateistkümnendalt kohalt. Suurbritannia on aga vastupidi tõusnud laste heaolu taseme poolest viimaselt kohalt kuueteistkümnendaks. Juhus?

Kuna maailm on muutumas väärtuspõhisemaks, siis on ka (sh välisriigi) talentide jaoks ­aina olulisem, kus ja millises keskkonnas kasvavad üles nende lapsed. Eestil on puhas loodus ja Eestil on (õnneks veel) väikese nutika riigi kuulsus. Kui nüüd sellele lisada ühiskondlik konsensuse alusel sõnastatud riiklik arenguvisioon “Eesti viie lapsesõbralikuma riigi hulka”, siis tõmbab see ligi lastega talente. Mis veelgi olulisem – selline mõõdetav arenguvisioon annab meie endi emadele juurde enesekindlust lapsi saada. Sõnum on lihtne: Eestisse on lapsed oodatud, kuna nende heaolu on seatud selgesõnaliselt meie rahvuslikuks prioriteediks. Peale selle annaks visioon tuge pikemalt tulevikku vaatavate lastesõbralike otsuste tegemiseks. Võib loota, et laste suunas nihkuks siis ka poliitika tegemise fookus ja laste heaolu puudutav poliitiline debatt tõuseks kõrgemale sotsiaaltoetuste suuruse teemast ning muutuks oluliselt mitmekesisemaks.