Äripäeva hinnangul on ettevõtjal Ukraina sõja taustal ja käimasoleva külma sõja tingimustes viimane aeg mõtlema hakata, kuidas kulutada reklaamiraha nii, et see ei toetaks kaudselt Vene propagandamasinat. Oma toodete reklaamimine Putini ideoloogiat edastavates meediakanalites kannab kaudse moraalse heakskiidu pitserit hoolimata sellest, et selle taga on tegelikult puhtmajanduslik kaalutlus ühelt poolt, teisalt aga lihtsalt süvenematus.

Äripäeva andmetel  reklaamib end Vene kanalites ligi 150 ettevõtet – aga ka riigiasutust, nende hulgas haigekassa.

Mõistame ettevõtjate argumenti, et venekeelse tarbijani on vaja jõuda. On tõsi, et kui ühed ettevõtted kõnealustes kanalites reklaami ei ostaks, siis teeks seda keegi teine: turg tühja kohta ei salli. Tavapärases poliitilises olukorras on igati normaalne, et ettevõtja järgib oma tegevuses puhtalt majanduslikke printsiipe ning leiab oma auditooriumiga suhtlemiseks toimivad kuluefektiivsed lahendused.

Apoliitiline poliitilisus. Paraku nõuab muutunud poliitiline olukord teistsugust mõtlemist. See ei tähenda automaatselt kõigi efektiivsusega seotud arusaamade kõrvaleheitmist, kuid poliitilist aspekti meediaplaneerimises täiesti kõrvale jätta oleks praeguses olukorras vastutustundetu.

Ettevõtjad, kes ütlevad, et ei soovi poliitikasse sekkuda, on kaudselt sellesse siiski juba sekkunud, vahendades meediaagentuuride kaudu oma raha Vene valitsuse ideoloogiat esindavatele telekanalitele.  Nii osutub huvipuudus oma reklaamiraha kasutamise suhtes tegelikkuses n-ö poliitilisemaks kui põhimõtteline otsus, missuguste kanalite kaudu oma toote-teenuse sihtgrupini jõuda.

Meediaplaneerimisele silm peale. Tõsiasi, et enamik Äripäeva küsitletud ettevõtete juhte ei teadnud, missugustes kanalites tema juhitava ettevõtte reklaamid jooksevad, näitab peamiselt seda, et nad ei ole selle teema üle järele mõelnud.

See on inimlikus plaanis ju arusaadav: ettevõtjal on sada muud muret, kui ennast pidevalt kursis hoida sellega, mismoodi täidavad meediaagentuurid neile ettevõtte poolt lepingutega delegeeritud ülesandeid.

Eeldatavasti leidub vähe neid Eesti ettevõtjaid, kes kuuluvad  ise RTR Rossija või Vesti vaatajate hulka. Enamik neist usaldab oma reklaamikampaaniate väljatöötamise meediaagentuuride hooleks, ja nii  tulid Äripäeva küsimused nii mõnelegi juhile ootamatult. Üks neist tunnistas otsesõnu, et tal on piinlik selle pärast, et ta ei tea, missugustes kanalites tema ettevõtte reklaame näidatakse.

Äripäeva sõnum ei ole siinkohal ettevõtjat süüdistada. Küll aga ühemõtteliselt teadvustada, et “süütuse aeg” on otsas. Apoliitilisust taotlev, sõnastav ja hindav ettevõtja võib ennast ootamatult ja ebamugavalt leida olukorrast, kus näiv apoliitilisus osutub tema enda teadmatagi Putini režiimi kaudseks toetamiseks.

Seetõttu on tark meediaplaanidel sisulisemalt silma peal hoida.