Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
GrabCADi meeskond ja exit sillutavad teed teistele idudele
Rovio, Rovio…, kust ma seda nime kuulnud olen? Nii mõtlesin, kui “Angry Birdsi” mäng kogus üha suuremat populaarsust ja koos sellega näitas suuri kasuminumbreid ka mängu loonud Soome päritolu Rovio-nimeline ettevõte.
Otsisin seda märksõna inbox’ist ja siis meenus ka seos – postkastis oli Soomest üks investeerimispakkumine, kus seesama Rovio otsis kasvamiseks raha. See oli 2006. aastal, veel jupp maad enne suurt hitti, ning Rovio oli arendanud paarkümmend üsna kesise eduga mängu, enne kui Angry Birdsini jõudis. Presentatsioon oli kole nagu öö.
See lugu meenus mulle eelmisel nädalal koos Eesti jaoks olulise uudisega, et USA börsifirma Stratasys ostis Eesti päritolu idufirma GrabCAD. Nimelt ütles üks sõber, et ka talle pakuti alguses GrabCADi investeeringut, kuid projekt oli tema jaoks liiga toores ning esmane presentatsioon “päris kole”.
Keeruline hinnata. Nüüd küsivad ehk paljud, kuidas küll sai sellised suurepärased investeerimisvõimalused mööda lasta. Jah, kui edulugu on juba suur, siis tundub see justkui loogiline, et nii läks. Kuid tegelikult saabub riskikapitaliga seotud inimeste postkastidesse pidevalt tohutu hulk projekte, mis on väga varajases faasis. Väga keeruline on hinnata, millised neist edukaks saavad. Suur enamik tegelikult ebaõnnestub. Paljudel edukatel riskikapitalistidel on üle poole projektidest põhja läinud – edukad projektid lihtsalt toovad paljukordselt raha tagasi ja katavad ka ebaedukad. See on paratamatu osa riskikapitalistide tööst.
GrabCADi näitel võib ka öelda, kui tohutult riskantsed on sellised investeeringud – alguses oli vaid väike meeskond toore ideega. Suur potentsiaal, kuid väga suur risk ebaõnnestuda. Tänu sellele, et Marek Kiisa ja SmartCap olid Eesti seemnekapitaliga valmis projektile hoo andma, jõuti nii kaugele. Kusjuures, nii palju kui mina aru saan, oli GrabCAD ka praeguse müügitehingu ajal kahjumlik. Stratasys ei ostnud ettevõtet majandustulemuste põhjal, vaid seetõttu, et GrabCAD oli inseneridele vajaliku lahenduse teinud. See, kuidas kasumi teenimine võiks tulla, on veel ebaselge. Seega ei oleks sinna eales raha pannud traditsioonilisemad investorid või pangad, kes mõõdavad peamiselt rahavoogu.
Mõni on kriitiliselt kommenteerinud, et GrabCADi tehinguga on teeninud peamiselt lääne investorid. Tõsi, viimased kaks investeerimisvooru tegi peamiselt väliskapital. Kuid sellist üle 10 miljoni dollari mahus riskikapitali raha ei olekski sel hetkel Eestis saanud kaasata. See, et välismaised riskikapitalistid nüüd Eestiga seotud ettevõttega hea tootluse teenisid, on Eesti jaoks väga positiivne. Parandab Eesti mainet välismaal veelgi ning teeb järgmistele idufirmadele kapitali kaasamise lihtsamaks.
Kuid eelpool mainitud presentatsioonid – need ei ole ka kindlasti riskikapitalistidele peamised. Kõige tähtsamad on inimesed. Kui kvaliteetne on meeskond, kes projekti veab – just see on sageli peamine kriteerium, mis määrab, kas suure riski ja suure potentsiaaliga idufirmad suudavad suureks kasvada või mitte.
Seetõttu ongi GrabCADi exit väga oluline (au)märk Eesti jaoks – on see ju esimene Eesti meeskonna ja Eesti kapitaliga nii suureks müügitehinguks viidud ettevõte. GrabCADi meeskond on saanud nii kapitali kui ka väga väärtuslikke kogemusi ning kuigi mõnda aega jätkub praeguse ettevõtte kasvatamine, olen kindel, et GrabCADiga seotud inimestelt tuleb veel mitu väga huvitavat projekti ja investeeringut.
Viimasel viiel aastal ei saa Skandinaaviast tuua väga palju näiteid riskikapitali abil kasvatatud edukatest exit’itest. Selleski valguses on GrabCADi tegu väga kõva sõna. Ehk veel ei mõistetagi laiemalt, kui tähtis märk see on. Igatahes peaks Eesti väga süstemaatilist tööd tegema, et selliseid edulugusid oleks rohkem. See on üks meie suurimaid võimalusi majanduskasvuks järgmisel kümnendil.
Exit’i tähtsusest laiemalt. Iisraeli majandusprofessor Shmuel Ellis ütles eravestluses, et kuulis, kuidas kohalikud koolipoisid rääkisid bussis sellest, mis on exit ja miks see tähtis on. Nii sügaval on see sees sealses ettevõtlikus mentaliteedis. Nad ise nimetavad seda isegi exit’i-kultuuriks – pidev mõtlemine selles suunas, et luua projekte, mis on globaalsele turule ning millele leiduks ühel päeval ostja. Seejärel saab teha veel rohkem uusi ja põnevaid projekte.
Toimetatud blogis Memokraat ilmunud loo järgi. Kristjan Lepik on Eesti Arengufondis vedanud nutika spetsialiseerumise protsessi ning selle kaudu seotud ka SmartCapiga, kes GrabCADi investeeris.