Investorid: Aaviksoo tegi meile Gildi

Nüüd taotleb Aaviksoo oma ettevõtte pankrotti ning suurimaks võlausaldajaks on riigile kuuluv sihtasutus Kredex. See on juba teine avalikuks saanud juhtum, kui Reformierakonna liikmete äriprojektides osalev Kredex kannab kahju. Eelmine skandaal oli Rain Rosimannuse ja Keit Pentus-Rosimannusega seotud Autorollo.

Aastatel 2007-2008 teeb Aaviksoo mitmele tuttavale ettepaneku osaleda Rumeenias soodsas investeerimisprojektis, mis seisneb killustiku kaevandamises ja tootmises. Aaviksoo kirjeldab projekti kui suurepärast ja väga tulusat investeerimisvõimalust.

Projekti tasuvusarvestus on investoritele muljetavaldav, raha peaks tagasi tulema hiljemalt kuue kuu jooksul. Projekti algatajad Aaviksoo ning tema äripartnerid Indrek Elhi, Siret Soom ja Ciprian Lopata räägivad investoritele, et neil on Rumeenias täiuslik suhtevõrgustik ja kogemustepagas, et projekt väga kiiresti ja edukalt käivitada. Rumeenia aukonsuli ametit pidav Aaviksoo nimetab plaanitavat kaevandusäri oma pensionisambaks.

Tal on näidata ette ka edukas äriprojekt. Aaviksoo asutatud investeerimisettevõte IPC Investment Group müüs 2008. aasta alguses Hispaania kinnisvarafirmale Realia 12,2 miljoni euro eest endise Bukaresti leivatehase krundi. Aaviksoo oli krundi ostnud kaks aastat varem nelja miljoni euroga ning plaanis sellele rajada kortermajad.

Pärast seda tehingut jääb Aaviksoo Rumeenia kinnisvaraturul toimetama kolme projektiga: Paldiski Services S.R.L omanduses on 10 hektarit, Valga Business S.R.L. omanduses 20 hektarit ja Nordic Stone S.R.L. omanduses on kokku 50 hektarit maad. Aaviksoo on nendes firmades osanik ettevõtte Rom Invest kaudu.

Äriidee on lihtne. Rumeenias valmistatakse ette suuri tee-ehitusprojekte ning Aaviksoo tahab hakata neid varustama killustikuga. Sel eesmärgil ostab ta kavandatavate tee-ehituste lähedusse maatükke lootusega, et nõudlus killustiku järele kergitab ka selle hinda.

Aaviksoo juhtimisel tormavad Rumeeniasse investeerima endine korvpallur Arvo Lill koos laste Helina ja Erkki Lillega, üle 10 aasta tagasi ilmunud artiklites Eesti kuritegeliku maailma üheks juhiks nimetatud Toomas Kajak ning Kajaku äripartneriteks olnud Kalev Vist, Jana Põim ja Vahur Volt, kes tegutsevad ehitusmaterjaliäris. Mõni aeg hiljem liitub meeskonnaga kaablitootmisega tegeleva Baltronic Group ainuomanik Rommi Roosimaa. Tema investeerib kahe ettevõtte Nordic Stone ja Rom Investi kaudu üle miljoni euro.

Aaviksooga Rumeeniasse kiiret ja suurt võitu jahtima läinud investorid on olnud kõvad sportlased. Helina Lill on kuulunud Eesti naistennisisteide paremikku, tema vend Erkki Lill on Eesti curlingu-naiskonna treener ja osalenud ka ise maailmameistrivõistlustel; Roosimaa ja Vist osalevad ratta- ja suusavõistlustel, Kajak on aga endine viievõistleja ja vehklemistreener. Aaviksoo ise ja Arvo Lill aga on olnud Eestis tipptasemel korvpallurid. Ühine äri aga ebaõnnestus ning tänaseks on see meeskond lagunenud. Osad investorid süüdistavad Aaviksood ebaausas mängus.

Kõige leebemalt suhtub juhtunusse Erkki Lill. "Seis on segane. Asi on ebaselge, mis seal on ja miks see asi nii läks. Lihtne on halvustada ja hukka mõista, aga keegi relva ähvardusel meilt sinna raha ei küsinud. Kõik oli vabatahtlik," räägib ta ja lisab, et pole näinud konkreetseid fakte, et kuskil on petetud.

"Võib-olla ma tahan loota, et ei ole petetud, usud ikka head ja paremat," lausub ta. Erkki Lille sõnul sai ta juhtumist õppetunni, et kui kui raha annad, siis pead teadma, kuhu annad, ja kui vaja, siis pead valmis olema ka minema seda juhtima ja vaatama, mis seal toimub.

Teised investorid nii leebelt toimunusse ei suhtu. "Paraku Nordic Stone'ile laenatud raha ei jäänud ettevõttesse, vaid nendega refinantseeriti osade osanike laenusid," selgitas Rommi Roosimaa firmat esindav vandeadvokaat Urmas Ustav.

"Kaevanduse käimalükkamiseks puudus neil Rumeenias igasugune know-how, suhtevõrgustik, ja täna tagasi vaadates ei tundu see projekt muud kui järjekordne niinimetatud Gildi-tüüpi investeerimispettus. Kuidas muidu selgitada valetamist ning faktide varjamist projekti sisenevate investorite eest," räägib üks investoritest Jana Põim, kes oli 2010. aastast alates ka Nordic Stone'i tegevjuht.

Põim väidab, et esitatud äriplaan sisaldas olulisel määral valeinformatsiooni: kõiki lubatud maatükke ei suudetud soetada, mis muutis võimatuks maatükkide konsolideerimise; kontaktid, mis tagavad projekti kiire ja sujuva elluviimise - neid polnud mitte ühtegi; kinnistud ei asunud asfalttee ääres, mistõttu tuli hiljem rajada kaevandusele ligipääsuks uus tee; müügikontaktid puudusid; esitatud materjali geoloogilised uurimused olid valed ning õigeid varjati kaasinvestorite eest.

Aaviksoo väidete ja äriplaani kohaste uuringute põhjal pidi soetatud kaevandusmaa asuma hea ligipääsuvõimalusega ja kohe käivituva teedeehituse seisukohalt strateegiliselt soodsas kohas ning olema väga sobiv hea kivisisaldusega kruusa kaevandamiseks ja killustiku tootmiseks. Investorite kinnitusel lubas Aaviksoo projektile ka poliitilist toetust Rumeenia presidendi poja kaudu.

"Paraku teedeehitus ei ole selles piirkonnas siiani käivitunud ning samuti kaevandusmaadele ligipääs osutuks problemaatiliseks, kuna tee läbis kohalikku asundust, mille elanikud olid selle vastu ning ligipääsuks maadele tuli teha lisainvesteeringuid, mida äriplaan üldse ette ei näinud," kirjeldab advokaat Ustav hiljem selgunud tegelikku olukorda.

Üle kaheaastase viivitusega kaevandamise alustamise käigus selgus, et kaevandatav materjal sisaldab savi, mis tuleb killustiku tootmiseks korralikult välja pesta. See tähendas kallimat masinaparki, kui projeti eelarves arvestatud oli ja ka korraliku veesüsteemi väljaehitamist, kuna tehase asukoht oli keset põldu, mitte jõe ääres, nagu konkureerivatel kaevandustel. Seetõttu oli võimalik kaevandada üksnes täitematerjalina ballasti, mille nõudlus tervikuna ja müügihind oli oluliselt väiksem kruusa, rääkimata killustiku hinnast, räägib Põim.

Aaviksoo esitatud äriplaani kohaselt pidi Nordic Stone'i maaüksuste piirkonnas puuduma sisuliselt konkurents. Seegi asjaolu ei vastanud praeguste võlausaldajate väitel tõele. Selgus, et otseste konkurentide kaevandused asusid asukohalt soodsamatel maaüksustel ning nende materjal oli kvaliteetsem ja omahind märksa soodsam. Lisaks ei paiknenud konkurentide maad kaevanduskeelu tsoonis.

"Soetatud maatükid asuvad tegelikult veekaitseperimeetris, kus kaevandamine on seadusega keelatud. Meil õnnestus küll 2012. aastal see probleem kõrvaldada, kuid oleks võinud minna ka teisiti," lausub Põim. "Kõige selle põhjal on meie hinnang, et projekti algatajatel puudus vähimgi huvi projekt reaalselt ellu viia, investoritele esitati lihtsalt ebaõigeid andmeid ja valetati, et teenida maade vahendamise pealt suurt kasumit. Kogu huvi projekti vastu kadus kohe, kui investoritelt saadi kätte raha maade soetamiseks," lisab ta.

Aaviksoo Rumeenia investeerimiskogemus, tema Rumeenia aukonsuli staatus ja "soojad ja sõbralikud" suhted Rumeenia poliitilise eliidiga, sh presidendi pojaga, pidid garanteerima investeerimisprojekti edukuse. Investorite sõnul paraku mingit poliitilist tuge kavandustegevuse käivitamisel või hilisemal materjali müügil kuskilt ei tulnud. Põimi sõnul on kõige olulisem, et projektis toodud maade turuhind oli tegelikult üle 10 korra väiksem makstust ja see hinnavahe jäi kellelegi projekti algatajatest.

Aaviksoos pettunud investorid üritavad nüüd päästa, mis päästa annab. Masinapargi soetamiseks ja killustikutehase rajamiseks on lootust saada Euroopa Liidu fondist üle 1 miljoni euro toetust.

"Seega on võimalik projekt veel edukalt käivitada või müüa uutele investoritele, kel on reaalselt selles äris kogemusi ja suhteid," lausub Põim. "Meie õnneks, vastupidiselt Gildi investoritele, maad siiski soetati, kogemata leidus neis killustikku ning täna võib seal isegi kaevandada. Seega näeme, et raha on võimalik tagasi saada," lisab Põim.

Projekti käivitumine või müük ei tähenda aga seda, et Aaviksoo pääseb pettunud äripartnerite pahameele alt. Investorid on hiljem selgunud faktidele tuginedes veendunud projekti algatajate pahatahtlikkuses ja arvavad, et kogu skeem oli oskuslikult kavandatud, et investoritelt välja meelitatud rahad mujale kantida. Seetõttu üritavad nad algatada juhtunu suhtes Rumeenias ja Eestis kriminaaluurimise. "Pöördusime selleks 2012. aastal ka Eesti ja Rumeenia advokaadibüroodesse," märgib Põim.

Noori ärijuhte õpetava Peep Aaviksoo Rumeenias asuv pensionisammas on aga praegu koomas. Investorite sõnul on juriidiliselt ettevõte küll veel olemas, kuid sisulist äritegevust pole kahe aasta jooksul toimunud ning ettevõte on sisuliselt pankrotis. Aaviksoo ütleb Äripäevale antud intervjuus, et kõik investeeringud alati ei õnnestugi.