Palgakulu lööb haiglatel hinge kinni

Kui haiglate palgakulud jäävad siiski 50 ja 60 protsendi vahele, siis hoopis kõrgeks on visanud kiirabi personalikulu. Nii märkis Tartu Kiirabi juht Ago Kõrgvee 29. septembril riikliku lepitaja juures toimunud osapoolte kohtumisel, et neil kulub palkadeks juba 81% eelarvest.

Tallinna Kiirabi juhi Raul Adlase sõnul läheb neil töötasudele 78%, kuid osakaalu eelarvest mõjutas läinud aastal uue korruse ehitus. “Ilma selle kuluta hakkab kiirabi töötasu 80% ületama,” nentis ta.

Adlase sõnul on töötasude osakaalu tõusuks vajalik raha riigieelarves n-ö peidetud muude kulude kunstliku langetamise taha. “Nii näiteks on kiirabiautode ja varustuse kasutusaega pikendatud viimase kahe aasta jooksul kuuelt aastalt kaheksa peale. Soetamata jäänud vahendite arvel on kaetud kollektiivleppega ettenähtud töötasu tõus,” rääkis ta.

Adlase sõnul jäävad neil eelkõige just suurte personalikulude tõttu tegemata investeeringud kallihinnalisse tehnikasse (aparatuur, autod) ning kiirabi tugikeskuste ruumidesse, samuti kiirabi kui operatiivteenistuse juhtimisse ja kvaliteedikontrolli.

Ta tõi näiteks, et selle aasta riigi kiirabi eelarves on ette nähtud 15 operatiivtöötaja kohta, kes töötavad ööpäev läbi kolmes vahetuses, vaid ühe administratiiv-tehnilise töötaja töötasu. Sellest summast peab jaguma nii ettevõtte juhatuse liikmetele kui  ka IT-spetsialistile, finantstöötajale, personalitöötajale, koristajale, muudest rääkimata. “Peab ka aru saama, et töötasu tõusuga suurenevad kõik sellega seotud muud kulud – õppepuhkused, puhkusetasud, haiguspäevade hüvitised ja nende pealt makstavad tööandja maksud,” lisas Adlas.

Terviseameti peadirektori asetäitja Üllar Kaljumäe kinnitas, et kõik kiirabi kulud vaadatakse kulumudelis regulaarselt üle ja personalikulude suurenemise  tõttu ei ole küll ükski oluline muu kulu katmata jäänud. Ta ütles, et tehnoloogia kulud on tervishoius ajalooliselt varem hüppeliselt suurenenud ja neid kaeti kunagi ka odava tööjõukulu arvel.

“Seega praegu toimuv on pigem personalikulude järelejõudmine nende tegelikule väärtusele, arvestades sealjuures tervishoiutöötajate vaba liikumise survet. Seega ma ei arvaks, et personalikulude osakaal pikemas vaates oleks Eesti tervishoius, sealhulgas kiirabis, ületanud või ületamas mingit kriitilist piiri,” leidis Kaljumäe.

Haiglate liidu juhi Urmas Sule sõnul olid eelmise aasta majandusaasta aruannete järgi haiglate personalikulud enamasti üle 50%. See protsent ei näita tema sõnul mitte niivõrd panustamist personali, kuivõrd teenuste struktuuri. Nendel haiglatel, kus on väga kallist tehnoloogiat eeldavad erialad, on personalikulud suhteliselt madalad. “Üldine personalikulude juhtimine on haiglates aga enamasti ühesugune,” selgitas Sule. Nii on näiteks PERHi ja TÜKi personalikulud suhteliselt madalamad kui teistel. Samuti mõjutab seda protsenti ka asjaolu, kui suuremahulised investeeringud on käigus.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatuse liikme Sven Kruubi sõnul on aastate lõikes väikesed kõikumised, aga regionaalhaiglas kulub palkadele enam-vähem 50% eelarvest. “Haigla ei erine olemuselt mistahes teisest ettevõttest, st palgakulusid ei planeerita eelarvesse mitte protsendi järgi, vaid lähtuvalt reaalsest tööturu olukorrast ning haigla mehitamise vajadustest,” ütles Kruup. Ta lisas, et palgakulude suurust mõjutavad kindlasti üleriigilised ning haiglasisesed kollektiivlepingud.

ITK juhatuse liikme finantsjuht Kersti Reinsalu sõnul on nende haigla töötasude osatähtsus veidi alla 50%. Kui on palju kalleid ravimeid (bioloogiline ravi, keemiaravi jmt) või ühekordseid vahendeid (proteesid, implantaadid, südame stimulaatorid jmt) nõudvaid teenuseid, on ka palgakulu osatähtsus väiksem. “Kui kalleid materjale nõudvaid teenuseid ei ole, siis palgakulude osa peabki suurem olema,” selgitas ta.

Reinsalu juhib tähelepanu, et ka muudes sektorites ei kulu palgale alati 50%. Näiteks konsultatsioonifirmal võivad  palgakulud olla ka üle 90%, sest neil lihtsalt ei pruugi olla muid suuri kulutusi peale ruumi.

Kui võiks arvata, et kõrged personalikulud on enamasti kollektiivlepingust tingitud nn riigihaiglate probleem, siis tegelikult valitseb sarnane olukord ka erakliinikutes.

Erahaigla Fertilitas juhi Ivo Saarma sõnul on ka nende haigla palgakulud ligi 60%. “Oleksin õnnelik, kui suudaksime hoida personalikulusid 50% juures, kuid üldine kiire palgakasv Eestis ja Skandinaaviamaade forsseeritud töötasud suruvad peale ning haigekassa teenuste hinnad ei reageeri sellele,” ütles Saarma.

Tallinna Kiirabi juht Raul Adlas tõi välja töötasude kiire kasvu kaks põhjust. “Esiteks kollektiivlepinguga ettenähtud tasu miinimumi tõstmine ja personali suurest defitsiidist põhjustatud asutustevaheline personaliralli,” ütles ta.

Sule tõi esile veel ühe nüansi. “Kollektiivleping kohustab haiglas tervishoiutöötajaid eelistama, kuid tuleb arvestada, et kaasaegsetes haiglates töötavad ka spetsialistid, kes ei ole tervishoiutöötajad, kuid ilma kelleta ei saa. Nende puhul paneb palgad paika samuti tööjõuturg,” ütles Sule.

Ivo Saarma sõnul ei saa nad ka erahaiglana töötasusid all hoida, sest naaberriikides Soomes ja Rootsis on palgad oluliselt kõrgemad ning arst võib alati vabalt sinna minna. “Kui elu Soomes ongi 2–3 korda kallim kui meil, siis on neil arstide palgad 6–10 korda kõrgemad,” selgitas Saarma. “Me võime küll arste hurjutada, et nad teenivad Eestis juba teiste aladega võrreldes niigi hästi, aga turumajandus paneb asjad paika.”

Ta lisas, et Skandinaavias makstavad palgad on ka võrreldes muu Euroopaga silmatorkavalt ja ebamõistlikult kõrgeks läinud.

Tartu Ülikooli tervishoiukorralduse professor Raul-Allan Kiivet ei näe suurtes palgakuludes siiski otsest probleemi. “Raviasutuste kulujaotuses peavadki tööjõukulud olema esikohal, sest meditsiin on väga tööjõumahukas valdkond,” märkis Kiivet.

Ta lisas, et Soome või Rootsi ülikoolihaiglates moodustavad tööjõukulud vähemalt 75–80% kogukuludest, kuid Eestis, näiteks kliinikumis ja regionaalhaiglas, ainult poole. Põhjuseks on meie palkade madalam tase, sest meditsiiniseadmed, kuluvahendid ja ravimid tuleb meil osta samal hinnatasemel kui Põhjamaades. “Nii et kui raha tervishoidu juurde tuua, siis eeskätt ikka palgafondi suurendamiseks,” leidis Kiivet.

Sule seda seisukohta päriselt ei jaga. Ta märkis, et kui haigla tahab kaasaegselt ravida, tuleb uuendada tarvikuid ja ravimeid, mida kohustab isegi võlaõigusseadus.

“Haiglal peab olema investeerimisvõimekus. Haigla ei raiska raha, vaid läheb kaasa tervishoiu arenguga. Ka arst ei taha haiglast ainult palka, vaid ta tahab töötada pidevalt arenevas asutuses. Vastasel juhul läheb ta ikka minema sinna, kus käiakse ajaga sammu,” selgitas Sule. Ta lisas, et haiglaid ei survestata vaid väljastpoolt olema võimalikult efektiivne, vaid ka sisemine surve efektiivsuseks on väga suur, sest ei jagu enam raha esmaseks ülesandeks – ravimiseks.