Kui ettevõttel on plaan soetada veebis müüdavat pankrotivara, siis tasub seda teha ametlikust keskkonnast.  Foto: PantherMedia/Scanpix
Lennart Käämer • 7. detsember 2017
Jaga lugu:

Kui suuliste enampakkumiste puhul juhtub sageli, et üks pakkuja teeb teiste osalejatega juba enne algust sobinguid ning tegelikku ülepakkumist ei toimugi, siis e-oksjonikeskkonnas seda muret ei ole, sest pakkujatel pole aimu, kui paljudega nad konkureerivad.

"Elektrooniline oksjonikeskkond on võimaldanud teenida vara mahamüümise pealt suuremat lõpphinda, mis on kasuks eelkõige võlgnikele, kelle võlgu tasutakse tänu sellele suuremas mahus," rääkis vandeadvokaat Magnus Braun.

Enim pakkumisi.

Müügiprotsess kulgeb seadusega kooskõlas.

Oksjonikeskus on liidestatud riigi infosüsteemidega X-tee kaudu ja vastab X-tee turvanõuetele.

Rahvastiku- ja äriregistri põhised kasutajaandmed hoiavad ära identiteedivargused.

Oksjonikeskuses saab tasuta tutvuda realiseerimisel oleva kinnisasja kinnistusraamatu väljavõttega.

Ametliku keskkonna suurim eelis ongi tema sõnul see, et ükski konkureeriv pakkuja ei saa enampakkumise kestel teada, kui mitme isikuga ta konkureerib, rääkimata nende isikute tuvastamisest või aimamisest.

Teiseks käib isikute autentimine rahvastikuregistri või äriregistri andmepäringute teel ID-kaardi või mobiil-IDga - kasutajanimesid ja paroole Eesti residentide puhul ei kasutata. See omakorda välistab võõra identiteedi kasutamise.

Miks eelistada ametlikku müügikanalit?

Kui ettevõttel on plaan soetada veebis müüdavat pankrotivara, siis tasub seda teha ametlikust keskkonnast, rõhutas Braun. Pankrotihaldurite ja kohtutäiturite ametlik müügikanal on oksjonikeskus.ee, mille kasutamine on täituritele-halduritele seadusega ette nähtud ja igati reguleeritud.

"Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda ei ole eelistuste kohta analüüsi läbi viinud, kuid usun, et kõige enam vara liigub läbi selle keskkonna. Kinnisvaraportaalides peegelduvad juba avaldatud kuulutused," märkis vandeadvokaat Magnus Braun.

Kindlasti tuleb veenduda, kas tegu on avalik-õigusliku või muu vara vormiga - sellest sõltub vastutuse võtja. Pahatihti jäävad erakeskkondade tehnilise korraldusega tegelevad haldurid pankrotihaldurite ja ostjate jaoks hämaraks.

Sageli müüakse vara, mille puhul võlgnik püüab müüki iga hinna eest raskendada. Näiteks on "kadunud" sõiduki võtmed või dokumendid või ei ole sõiduki asukoht üldse teada.

On ka juhtumeid, kus võlgniku haldurile üle antud vara kuulub tegelikult kellelegi teisele.

Kellel lasub garantiivastutus?

Riskid muidugi jäävad. Vara ostmisel on suurem risk saada puudusega asi. Paraku pole tihti nõudeid hiljem kellelegi esitada.

"Täitemenetluse seadustiku järgi ei vastuta asja müümisel kohtutäitur ega võlgnik müüdud asja puuduste eest. Sama regulatsioon kehtib ka pankrotivara müügi korral," tutvustas Notarite Koja tegevdirektor Eve Strang seadust.

Üks erand siiski on. Tavaliselt omandatakse kinnisasi enampakkumisel avalik-õigusliku toimingu alusel, nagu ka täitemenetluses toimuva enampakkumisega. Kuid pankrotiseadus võimaldab müüa pankrotivara ka eraõigusliku lepingu alusel. Ja sellisel juhul lasub müüjal vastutus asja eest ka peale asja üleandmist ostjale.

"Kinnisasja müümisel sõlmitakse võlaõiguslik müügileping ja asjaõigusleping, mille peab asjaõigusseaduse kohaselt tõestama notar. Müüjaks on pankrotihaldur, kes käsutab pankrotivara. Halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on võlgnik," selgitas Strang.

Riigimaksud. Sõltuvalt vara omanikust võib müügihinnale lisanduda ka käibemaks. See on reeglina kuulutuses välja toodud.

Riigilõivud. Sõidukeid, kinnistuid, laevu jm säärast omandades tuleb tasuda riigilõiv omanikuvahetuse kande eest vastavas registris.

Vahendustasu vähemalt ametlikust keskkonnast ostes hinnale ei lisandu.

Seadistus teeb osalemise lihtsaks

Vara jõuab veebi käsitööna ehk haldur kooskõlastab toimkonna või võlausaldajatega müügitingimused, teeb fotod ning avaldab kuulutuse.

Oksjon toimub üldjuhul järgmiselt:1)    kuulutus on avaldatud kindla aja jooksul, huvilised tutvuvad ja tasuvad tagatisraha;2)    kui registreerimisaeg lõpeb, lubab haldur oksjonile need, kel tagatisraha tasutud ja kes on enampakkumise tingimustega nõus;3)    enampakkumine - osalejad saavad teha pakkumisi, jälgides hinna kujunemist.

Kui osaleja on enampakkumisele lubatud, võib ta kohe seadistada maksimaalse hinna, mida on nõus tasuma. Seda hinnapakkumise limiiti keegi teine ei näe. Kui enampakkumine algab, ei pea osaleja tingimata arvuti juures aega parajaks tegema, vaid arvuti teeb tema eest ise ülepakkumisi kuni seadistatud limiidini.

Kui limiit täitub, saab osaleja enda e-aadressile teate, et limiit on ületatud. Soovi korral võib ta limiiti tõsta või jätkata üksikpakkumiste tegemist. Kui enampakkumine läbi, koostab haldur vara enampakkumise akti. 

"Üldjuhul antakse vara üle vahetult. On ka juhuseid, kus müügikuulutusse peab märkima, et vara asukoht ei ole teada. Kuulutusi ja tingimusi tasub hoolsalt lugeda, et arusaamatusi vältida," lisas Braun.

Hea teada

Ostja jaoks on suur vahe, kas osta asi tavakäibes või pankrotivarana, enampakkumise teel või muul moel.

Enampakkumisena müüdav vara on avalik-õiguslik ja puudustega seotud risk jääb ostja kanda. Ostja peab ise enne ostmist asjaga põhjalikult tutvuma ja ostu kaaluma, sest hilisemaid pretensioone ei ole kellegi vastu esitada.

Kui pankrotivara, näiteks kinnistut, müüakse muul viisil, siis on tegu tavapärase tsiviilõigusliku lepinguga, millele kohalduvad tavapärase müügi reeglid.

Kuigi tehingu teeb haldur, vastutab asja omanik kui müüja.

Ostjal on võimalik esitada hiljem nõudeid asja omaniku vastu, kui asi ei vasta lepingutingimustele.

Asja omaniku pankroti tõttu jääb risk, et müüja vastu lepingust või seadusest tulenevate nõuete maksmapanek võib osutuda keeruliseks.

Allikas: Eve Strang, Notarite Koja tegevdirektor

.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt