Vilja Kiisler • 14. september 2015 kell 7:48

Must raha – Eestis igavesti?

Reformierakonna kilekotiskandaal vaibus ilma ametlikku süüdistust esitamata.  Foto: PantherMedia/Scanpix

Reformierakonna musta raha kriminaalasja lõpetamise tegelikud tagajärjed annavad endast aimu täna – tõsiasjas, et Vjatšeslav Leedo väidete põhjal kriminaalasja enam lihtsalt ei algatagi.

See on halb, sest see võtab avalikkuselt lootuse, et tõde Leedo väidetava rahaküsimise kohta kunagi üldse päevavalgele tuleb. Ainult lootus on, et Tallinna Sadama nõukogu endine nõukogu esimees Remo Holsmer hageb Postimeest – muide, miks mitte Leedot? See on muidugi kehvapoolne lootus, sest tõenäoline lahendus on sellisel juhul sõna sõna vastu kaasus, millele määratud hääbuda.

Miks ei käsitle prokuratuur Leedo sõnu ajakirjanduses nii, nagu Silver Meikari 2012. aasta ülestunnistust, et ta on annetanud Reformierakonnale raha, mille päritolu ta ei tea? Tookord piisas ülestunnistusest ajakirjanduses, miks seekord ei piisa?

Tõenäoline vastus on: põhjus on Reformierakonna musta raha skandaali hääbumine ilma ametlikku süüdistust esitamata. Kohtukõlblikke tõendeid polnud. Ometi, kes seda kriminaalasja lõpetamise määrust luges, see mäletab, et kaudseid tõendeid oli hulgi. Tolle määruse avaldamine oli kõik, mida prokuratuur sai teha. Kristen Michal, tänane majandusminister, ja Kalev Lillo, veel hiljuti Tallinna Sadama nõukogu liige, leidsid siis, et nende süütus on must valgel tõendatud.

Mäletate 2012?

Mäletate 2012. aasta õhustikku pärast Meikari ülestunnistust? Õhkkond oli selline, kus kõik teadsid, et Reformierakond valetab, ja Reformierakond teadis, et kõik teavad, et nad valetavad – aga valetas ikka. Seda sai teha, sest tõendusi polnud piisavalt, et uurimine kuhugi jõuaks. Muidugi, kohut ei mõista ei õhkkond, avalik arvamus ega need, kelle meelest langes Reformierakond päästmatult sinnasamasse, kuhu Keskerakond idarahaskandaaliga.

Praegu on õhkkond sarnane. Leedo väidab ja Reformierakond eitab. Arusaadavasti on Leedol motiiv rääkida sellest just nüüd, kui tal on monopol käest võetud – mitte siis, kui see juhtus. Aus inimene läheks kapole avaldust tegema kohe, kui säärane asi on aset leidnud.

Ühes on õhkkond siiski teistsugune. See „teame, et valetavad, ja nad teavad, et valetavad, aga nad valetavad ikka“ on muutunud normiks. Resignatsioon sööb ühiskonda nagu rooste rauda, aeglaselt, aga järjekindlalt. Tundub olevat sugenenud leppimine, et Eesti erakondi rahastatakse mustalt – ja seda ei ole võimalik tõendada. See on ohtlik, sest võtab igasuguse lootuse, et Eesti erakondade rahastamine võiks üldse kunagi puhtaks saada.

Oli kunagi õiguskantsler

Oli meil kunagi õiguskantsler, Allar Jõks nimi. Tema leidis, et erakondade varjatud rahastamine nõrgestab riikluse aluseid. Ta tagus seda rauda, kuni see oli kuum – ja veel siiski, kui ei olnud. Selle pärast me mäletame teda. Indrek Tederit erakondade rahastamine ei huvitanud. Tema ametiaeg sai mööda, mingit keskset agendat pole meenutada. Oli lihtsalt üks suurparteidele mugav õiguskantsler. Nüüd on ametis Ülle Madise. Temaga seostub esialgu eelkõige väide, et suitsetamine on vangide inimõigus.

2010 dekriminaliseeriti erakondadel varjatud annetuste vastuvõtmine. 2012 nõudis tollane peaminister Andrus Ansip, et parteide rahastamises tuleks seadustada tegelik olukord – pidades silmas seda, et ka juriidilised isikud võiksid parteidele raha anda. Avalikus mälus on see tegeliku olukorra seadustamise nõue omandanud natuke teise varjundi. Tookord soovitas Ansip muide lugeda Mõisa ja Taali ülestunnistusi ja möönis, et varjatud annetused on „vähemalt kunagi minevikus“ olnud reaalsus. Mõisa värskete tunnistuste kohta Tallinna Sadama rahapumba asjus kehtib juba üksmeelne „ei tea, pole olnud“.

Ometi võiks erakondi endidki huvitada aus olemine ja nii ka väljapaistmine. Praegu kehtib: nje poiman, nje vor. Eesti keeli öeldakse aga muide hoopis: varga peas põleb müts.

Hetkel kuum