Sinu töötaja ei ole enam sinu töötaja

05. september 2017, 06:00
Kristjan Vanaselja
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20170905/OPINION/170839939/AR/0/Kristjan-Vanaselja.jpg

Inimesed eelistavad järjest rohkem vabadust ning töötavad korraga eri tööandjate juures. Aeg on sellega harjuda, kirjutab GoWorkaBit tegevjuht ja kaasasutaja Kristjan Vanaselja.

Mõni aasta tagasi Õhtulehele antud kommentaaris ütles Jüri Mõis, et kui tema töötaja mõnes teises ettevõttes haltuurat teeks, siis see ei läheks kohe mitte. Sarnaselt mõtlevad ja tunnevad praegugi paljud ettevõtjad. Aga ajad on muutunud ja sellised jäigad seisukohad tuleb ümber hinnata.

Hiljuti avaldatud Swedbanki uuringust tuli välja, et 42% eestlastest teenib oma põhisissetulekule lisaks täiendavat tulu. Sarnane uuring GoWorkaBit keskkonna kasutajate seas näitas, et 49% tööampsajatest on täis- või osaajaga tööl ja teenivad aeg-ajalt põhitöö kõrvalt lisa.

Iseenesest pole selles ju midagi uut. Mitmesugused „haltuurad“, marjade-seente korjamine ja kokkuostu müümine on populaarsed olnud juba aastaid. Nendele on aga lisandunud kümneid uusi võimalusi –  tehnoloogia muudab lisatöö leidmise aina lihtsamaks ja mugavamaks. Paari hiireklikiga töö leidmine või veebikeskkondades kaupade ja teenuste müümine suunavad üha rohkem inimesi neid võimalusi kasutama. Eri ettevõtetele ja eri vormides töötamisest on saanud kasvav trend.

Vabadus valida

Vastavalt Swedbanki ja GoWorkaBiti uuringutele on peamine põhjus lisatöö tegemiseks soov sissetulekut suurendada. Selle kõrval on üha olulisemaks muutunud ka vabadus ise valida töö aega ja kohta, soov saada uusi kogemusi ja oma oskusi rakendada.

Paindlikult töötada võimaldavate valikute rohkus on muutnud lisasissetuleku teenimise ja mitmel rindel töötamise imelihtsaks. Inimene võib olla keevitaja toomisettevõttes ja nädalavahetusel Taxify või Uberi juht, klienditeenindaja restoranis ja vabadel päevadel Wolti kuller, õpetaja ja GoWorkaBiti tööampsaja suvevaheajal või Upworki kaudu globaalsel turul oma oskusi pakkuv vabakutseline.

Tööandjatel ei tasu karta

Jürimõisalik kartus võib ju teatud olukordades õigustatudki olla – näiteks ettevõttesisese konfidentsiaalse informatsiooni lekkimine –, aga enamasti on hirmu põhjused sootuks argisemad. Kardetakse, et töötajale võib teise tööandja juures rohkem meeldima hakata ja ta lahkub – või lihtsalt ei meeldi tööandjale see, kui töötaja kogu oma ihu ja hingega ainult talle ei pühendu.

Vaheldus, mida selline keskkonna ja tööülesannete muutus pakuvad, annab võimaluse rutiinist välja murda ning vähendab ka põhitööl rööpasse kinnijäämise tõenäosust. Võimalus näha ja kogeda, kuidas teistes ettevõtetes asjad käivad, annab uusi mõtteid, mida ka oma ettevõttes rakendada. Viimaks tulevad nad tagasi suuremate kogemuste, oskuste ja uute ideedega.

Mõnel juhul on töötajate jagamine mitme ettevõtte vahel ka majanduslikult otstarbekas. Kui töömahud kõiguvad ja eri aegadel saaks lihtsa vaevaga töötajaid ühest ettevõttest teise suunata, võidaksid sellest nii ettevõtted kui töötajad. Suurem ning püsivam sissetulek töötajatele ja väiksemad püsikulud ning paindlikkus ettevõtetele.

Pelgalt tööaja mõõtmine ja tööpostil istutud tundide loendamine on eilne päev. Kui tööülesanded on korrektselt täidetud ja kokku lepitud tulemused saavutatud, siis miks ei võiks töötaja nn tööajast või selle kõrvalt ennast muude tegevustega arendada?

Vabadusega kaasneb vastutus

Suuremad võimalused ennast teostada ja rakendada nihutavad seniseid traditsioonilisi vastutuspiire. Enam ei ole võimalik öelda, kelle töövõtja töötaja täpselt on ja kas ta ongi enam töötaja seaduse tähenduses – või pigem ettevõtja, kes saab ise vabalt valida ja otsustada. Piirid töötaja ja iseendale tööandja olemise vahel on muutunud hägusamaks.

Praegune seadusandlus paneb suurema vastutuse tööandja õlgadele, kelle ülesanne on jälgida tööaja arvestust, anda piisavalt puhkust, tagada sobiv töökeskkond ja kelle kaudu tekivad sotsiaalsed tagatised. Ametlikul tööandjal ei ole alati võimalik kontrollida, kas töötaja sõidab pärast põhitööd taksot, teeb kodus mõnd kujundustööd või meisterdab ehteid müügiks. Veelgi keerulisemaks läheb olukord juhtudel, kus tehtud lisatöö tagajärjeks on haigestumine. Praegu jõuab haigusleht põhitööandjale ja inimene ise ei pea justkui millegi eest vastutama.

Mida paindlikumaks ja mitmekesisemaks muutuvad töövormid, seda keerulisemaks muutuvad ka töösuhted, mis ei pruugi kehtivasse seadusruumi mahtuda. Muutunud olukord, kus iga inimene saab ise valida, kus ja kui palju ta tööd teeb, ning otsustada, kas ja kuidas ta oma aega ja panust jagab, nihutab vastutuse ka inimesele endale. Me vajame oluliselt paindlikumat ja eri töömudeleid arvestavaid seadusi, mis pakuvad suuremat vabadust inimestele, aga jagavad ka vastutust võrdsemalt.

Uued töötamise vormid muudavad seniseid arusaamu ja tõekspidamisi töövõtja ning tööandja suhtest. Suurem vabadus, paindlikkus ja igaühe võimalus olla ise aeg-ajalt oma enda tööandja toovad kaasa nii positiivseid muutusi kui ka väljakutseid, millega peavad harjuma nii tänased tööandjad, töötajad kui ka seaduseandjad.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
31. August 2017, 13:29
Otsi:

Ava täpsem otsing