Eesti tooted Eesti märgiga

Võib ju öelda, et loll saab ka kirikus peksa ja oma viga, kui peenikest kirja ei loe või toote tooraine tegelikku päritolu selgeks ei tee. Samas ei tea ju enamik eestimaalasi, et näiteks meie uhke Rannarootsi lihatööstus toob tooraine suuresti välismaalt ja neil ei olegi oma tapamaja. Või siis seda, et Tallinnas leiba ja saia tootnud Fazer on sulgenud oma tehase Eestis juba aastad tagasi ja transpordib meie turule leiba sadade kilomeetrite tagant Lätist ja Leedust.

Euroopa Liidus on vabakaubandus üks aluspõhimõtteid ja seda ei saa riigi tasandil kuidagi piirata. Küll aga saab liidu liikmesriigis võtta vastu seadused, mis tagaksid kõigile üheselt arusaadava pakendimärgistuse. Veelgi suurema keskkonnahoiu saavutaks, kui seda selgelt inimestele arusaadavalt Euroopa Liidu tasandil.

Suur suunamuutus ühistes tarbimisharjumistes vajab hädasti põhitooraine päritolu põhist pakendimärgistust. Parim lahendus selleks oleks lubada seni ka importtoorainest toodetel kasutatav lipumärk, panna peale ainult vähemalt 75% kodumaisest põhitoorainest Eestis toodetud toidu toodetele ja seda ilma mingite eranditeta.

Lipp oleks ka selles mõttes hea, et seda ei saa ükski ettevõte patentida ega kuidagi muud moodi enda omaks pidada. Kõigil kodumaistel toodetel oleks üheselt mõistetav märgistus ja seda oleks lihtne ka kodumaistel tootjatel turundada. Samas oleks see üks hea argument keskkonnakoormuse vähendamise võimalusena inimeste keskkonnateadlikkuse tõstmiseks.