Eesti tooted Eesti märgiga

Äriliselt on ju kõva sõna, kui ettevõte suudab Eestist makaroni sünnimaale Itaaliasse koorma makarone müüa. Transpordifirma toob tagasisõidul omakorda koorma Itaalias toodetud makarone Eesti turule.

Sarnaseid näiteid saaks tuua erinevaid. Keskkonnateadliku tarbijana tahad osta kodumaisest lihast vorsti ja sa ei oska uneski arvata, et selle tooraine on toodud Poola või isegi Argentina tapamajast. Transpordil ja tihti kuudepikkusel külmutamisel on kulutatud palju kütust ja taastumatutest ressurssidest toodetud elektrienergiat.

Sellise analüüsiga jõuab väga lihtsasti arusaamisele, et kõigile tarbijatele üheselt mõistetaval pakendimärgistusel on keskkonnateadlikkuses võtmeroll. Selleks, et teha teadlikke valikuid, peab tegelikult ka teadma – ja mitte ainult toote valmistamise asukohta, vaid ka toote põhitooraine päritolu. Igapäevaseks on kujunenud ilusad eestikeelsed sõnad tootepakenditel kaubamärkide nimetusena, kuigi Eestiga ei seo neid tooteid mitte kui midagi.

Võib ju öelda, et loll saab ka kirikus peksa ja oma viga, kui peenikest kirja ei loe või toote tooraine tegelikku päritolu selgeks ei tee. Samas ei tea ju enamik eestimaalasi, et näiteks meie uhke Rannarootsi lihatööstus toob tooraine suuresti välismaalt ja neil ei olegi oma tapamaja. Või siis seda, et Tallinnas leiba ja saia tootnud Fazer on sulgenud oma tehase Eestis juba aastad tagasi ja transpordib meie turule leiba sadade kilomeetrite tagant Lätist ja Leedust.

Euroopa Liidus on vabakaubandus üks aluspõhimõtteid ja seda ei saa riigi tasandil kuidagi piirata. Küll aga saab liidu liikmesriigis võtta vastu seadused, mis tagaksid kõigile üheselt arusaadava pakendimärgistuse. Veelgi suurema keskkonnahoiu saavutaks, kui seda selgelt inimestele arusaadavalt Euroopa Liidu tasandil.

Suur suunamuutus ühistes tarbimisharjumistes vajab hädasti põhitooraine päritolu põhist pakendimärgistust. Parim lahendus selleks oleks lubada seni ka importtoorainest toodetel kasutatav lipumärk, panna peale ainult vähemalt 75% kodumaisest põhitoorainest Eestis toodetud toidu toodetele ja seda ilma mingite eranditeta.

Lipp oleks ka selles mõttes hea, et seda ei saa ükski ettevõte patentida ega kuidagi muud moodi enda omaks pidada. Kõigil kodumaistel toodetel oleks üheselt mõistetav märgistus ja seda oleks lihtne ka kodumaistel tootjatel turundada. Samas oleks see üks hea argument keskkonnakoormuse vähendamise võimalusena inimeste keskkonnateadlikkuse tõstmiseks.