Eesti teeninduskultuur on masendav

Maakler, kes potentsiaalse üürniku ja omaniku seltskonnas iseenesestmõistetavalt juhirolli üle võtab selle asemel, et omanikku ja võimalikku üürnikku äriteenindada.

Luksautosid müüv ja hooldav autoesindus, kus hädavajalik info ülevalt alla ja alt üles absoluutselt ei liigu ning kus autohooldusosakonnas töötavad teenindajad ei suuda professionaalsete teadmiste poolest ulatuda noore, teisel erialal töötava naisterahva autoremondialaste tehniliste teadmiste tasemele (sest klient on erinevalt professionaalist kodutöö ära teinud).

Arst ja meditsiiniõde, kes räägivad südame EKGd tehes poolpalja patsiendi kohal südamerahuga lapse ebaedust vene keele kontrolltöös. Tervishoiuasutus, kus patsiendi privaatsust eeldava protseduuri ajal siseneb koridorist kabinetti teine meditsiinitöötaja, et protseduuri sooritava arstiga teiste patsientide kohta klatšijuttu puhuda.

Rääkimata mitmete teiste riigitöötajate (nii ladvik kui ka kõikidel alumistel ametipulkadel toimetavad isikud) täielik mõistmatus Eesti riigi kodanike teenindamise olemuse ja vajalikkuse suhtes, kuigi riigitöötajatele makstakse palka nendesamade teenindatavate kodanike maksudest.

Eestlased on loomu poolest dominandid, „direktorid“. Ent kuhu jõuab omadega ettevõte, mis koosneb ainult direktoritest? Pakun, et mitte kuhugi: seal ei suudetaks välja töötada toodet või teenust, seda turundada. See ettevõte seisaks paigal ja inimesed lihtsalt nääkleksid omavahel.

Ekslikult arvatakse, et direktor olla tähendab automaatselt olla austatud. Me tahame oma puuduvat enesekindlust kompenseerida teiste inimeste üle domineerimisega: teistega arvestamata jättes, mitte hoolides, mitte usaldades.Need kõik on, muide, halva juhi omadused. Nii jätkates lõpetame rahvusliku pankrotiga. Muutused algavad alati inimestest endist. Need, kes teeninduskultuuri muutmise vajaduse teekonna jale alla võtavad, osutuvad uue teeninduskultuuri rajajateks.