Poliitiliselt hambutu kõne

Viimane aasta on poliitilises elus olnud erakordne. Rahulolematus poliitilise võimu valelikkusega pole Eestis kunagi varem olnud nii suur. Või õigemini: rahulolematust on kindlasti olnud, aga valetamist on pikalt vaikimisi tolereeritud. Kuid resignatsioon on murenenud. Veendumus, et valetamine ei ole enam aktseptaabel, on sugenenud tasapisi, aga kindlalt. Usk, et tuleb päev, mil poliitikutel ei jää muud üle kui tõtt rääkida, süveneb järjest. See on väga põhimõtteline muutus.

Reformierakonda eelmisel aastal tabanud rahastamisskandaalist, mis kujunes valeliku poliitika lakmuspaberiks, polnud presidendi kõnes sõnagi. Juttu oli küll vabakondadest, mis on võtnud sisse väärika koha poliitilise võimu kõrval, aga mõtestamata jäi, miks vabakonnad üldse aktiviseerusid. Rahvakogule tõmbas president sisuliselt juba ette vee peale. Rahvahääletustel ei pruugi võita õiglasemad ja inimlikumad väärtused, rõhutas president. Ei ole nii, et kõik saab korda, kui vahetada välja mõni minister või terve valitsus. See on muidugi tõsi, kuid kogu retooriline kontekst tõendas asumist poliitikute poolele. Esindusdemokraatial ei ole alternatiivi, oli Ilvese sõnum.

Ilves ütles ka, et ei pea praegust valitsust asendamatuks, aga hoiatas samas, et pole vaja endale luua illusiooni, justkui oleks kuskil olemas mõni imerohi, mis korraga kõiki valusid meenutaks. Taas tõsi, aga mõjus nagu rumala rahva hoiatamine tema enda eest.

Kui president ei soovi pidupäeva poliitilise teravusega „rikkuda“, siis võiks aeg-ajalt pidada kõnesid olukorrast riigis, nagu soovitab Rein Raud. Presidendi ametikoha juurde käiv kõrgemalseismine päevapoliitikast ei peaks siiski tähendama täielikku irdumist kõige teravamatest, põhimõttelistest poliitilistest küsimustest.

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler