Majanduskasv on teinud rahandusministeeriumi prognoosid optimistlikumaks ja riigi rahakasutuse julgemaks. Tõelise tujurikkujana sekkub mängu riigikontroll oma aastaraportiga. Riigikontrolör Alar Karis rõhutas, et riik peab funktsioneerima rahal, mida suudab ise teenida ja koguda.

Äripäev on täpselt sama meelt: peame eurorahasse suhtuma kui kingitusse, mida on küll tore saada, aga ilma milleta saame ka hakkama.

Värske riigikontrolli audit annab kinnitust, et oleme eurorahast tugevas sõltuvuses. Kui eelarve kogumahuga võrreldes tundub euroraha 10 protsenti korvatav, võib-olla raskustega, aga siiski, siis investeeringutest katab euroraha pea poole. Iga parandatud raudteekilomeetri teine rööbas tuleb Euroopa rahast ja maantee neljast sõidusuunast kaks samuti. Sellest juba nii lihtne üle saada pole.

Peale selle on see muutunud mõtteviisi. Täie iseenesestmõistetavusega seletati ehituse madalaseisu sellega, et eurorahaga on praegu lihtsalt vahe sees. Mõte, et sellise pausi ajal riigi tellimused ilma eurorahata ehitusfirmadele äraelamist ja endale kõrgkonjunktuurist soodsama hinnaga ehitisi pakuks, võib tulla ainult kõrvaltvaataja pähe, osalised on mängureeglid omaks võtnud kui loodusseadused.

Kui suurel määral seitsmel järgmisel aastal euroraha vähemaks jääb, saab täpsemalt selgeks kahe aasta pärast. Suurusjärk on 40% ringis pluss Suurbritannia lahkumise tekitatud raha vähenemine. Praegu on viimane aeg mõtteviisi ja tegutsemisse muudatusi teha, et võõrutusnähud leebemad oleksid.

Arvestada tuleb, et kuigi alles hiljuti teatas valitsus eelarvest, mis esimest korda ajaloos ületab 10 miljardi piiri, siis järjest suurem osa neist miljarditest on juba ette kinni, olgu haigekassa või pensionirahana. Riigikogu jagada jääb napp viiendik.

Teoreetiliselt võiks ju euroraha kadumise tasandamiseks heal ajal reserve koguda, aga näha on, et võimuerakonnad toestavad pigem riigieelarve miinusega oma valijaskonda.

Väga paistab, et valitsus tegeleb probleemiga alles siis, kui see käes on. Mitte et poleks üritatud. Neli aastat tagasi püüdis rahandusministeerium koostada kava, kuidas saada hakkama vähema ELi toetusrahaga. Sõsarministeeriumidelt saabunud info kvaliteet oli aga nii kõikuv, et sellega polnud midagi peale hakata. Sama tulemuseni jõudis oma värske auditi eel ka riigikontroll – täpsemaid numbreid, kust ja kui palju maha lõigata saab, koguda ei õnnestunud.

Jätkamisväärseid tegevusi rahastatakse eurorahast muljetavaldava kolme miljardi jagu. Nii headest aastatest, mis sellise lisaraha riigieelarvesse toovad, ei julge isegi optimistid unistada. Seega pole kahtlust, et elu sellisena, nagu me teda praegu tunneme, jätkuda ei saa.

Aus oleks kaduva raha piirjooned aga paika panna. Kust ja mis vähemaks jääb ja keda jagajatest järgmisel rahastamisperioodil enam ei vajata.

Ministeeriumid ise silmanähtavalt ühestki oma tegevussuunast loobuda ei taha, kas tuleb siis üks krokodillide komisjon jälle kokku panna, kes kärped sisse hammustaks?