Eurotsoon vajab poliitilist raami

Kui rahaühiku tsoon ei järgi rahvuslikke piire, kipub ebastabiilsus olema sellesse sisse kirjutatud. Rahaliidud eeldavad üldiselt tugevat keskvõimu, ühtset maksustamist ja teisi ühiseid poliitikaid.

Nobeli preemia võitja Robert Mundell väitis 1961. aastal, et rahvuslikud ja rahapiirid ei pea tingimata kattuma. Ta pidas eriti tähtsaks tööjõu vaba liikumist, mis tänapäeval on olulisem kui kunagi varem. Pole üllatav, et töötajad lahkuvad eurotsooni kriisis enim räsida saanud maadest. Portugallased põgenevad õitsvatesse endistesse kolooniatesse, nt Brasiiliasse ja Macausse, iirlased lähevad Kanadasse, Austraaliasse ja USAsse. Hispaanlased suunduvad Rumeeniasse, kust veel viimase ajani saabus Hispaaniasse põllutöölisi. Ent kui tööjõu vaba liikumine kõik probleemid lahendaks, siis ei oleks tööpuudus Hispaanias 25 protsendi kandis, sellal kui Saksamaal on see allpool seitset protsenti. Hilisemad autorid ongi rõhutanud, et rahaliidul on oma eesmärke ilma sügava poliitilise integratsioonita raske saavutada.

Riigi seisukohalt tähendab maksusüsteem automaatselt eri piirkondade stabiilsust. Kui USAs nafta hinnad tõusevad, suurenevad sissetulekud Texases ja Montanas, mis tähendab, et need piirkonnad panustavad maksude näol riigieelarvesse rohkem ning aitavad sellega riigi ülejäänud piirkondi. Euroopas ühtset maksuametit ei ole, nii et selline süsteem ei toimi. Mõningad Euroopa akadeemikud on väitnud, et Euroopal polegi USA süsteemi vaja, sest riskide jagamine saavutatakse rahaturgude kaudu. See väide on eksitav. Rahaturud võivad osutuda hapraks ega võimalda riskide jagamist sissetulekupõhiselt.