“Halvemat asja olla ei saa.” Kiiruskaamerate politiseerimine teeb liikluse ohtlikumaks
Eesti liiklus on aastakümnetega muutunud turvalisemaks, kuid Skandinaavia tasemeni jõudmiseks tuleb vaadata kaugemale kiiruse mõõtmisest, rääkisid vandeadvokaat Indrek Sirk ja ajakirjanik Karl-Eduard Salumäe Äripäeva raadio saates “Müüt või tõde?”
Indrek Sirk ja Karl-Eduard Salumäe ütlesid Äripäeva raadios, et Eesti liiklus on pikas vaates muutunud turvalisemaks, kuid Põhjamaade tasemeni jõudmiseks ei piisa vaid kiiruseületajate karistamisest. Mullu oli Eestis 31 liiklussurma miljoni elaniku kohta, ELi keskmine oli 43. Sirk hoiatas, et kiiruskaamerate politiseerimine ja sekkumiskünnise tõstmine saadavad ohtliku sõnumi, nagu väike kiiruseületus oleks lubatav. Mõlemad rõhutasid tervikliku liiklusohutuse ja ennetuse vajadust.
Kiiruskaamera Tallinna–Tartu maanteel.
Foto: Andres Haabu
Kuigi avalikus ruumis jääb sageli kõlama vastupidine mulje, näitavad liiklussurmade suhtarvud pikaajalist paranemist. See ei tähenda, et oleks põhjust rahuloluks: kui Eesti tahab liikluskultuuri viia Põhjamaade tasemele, tuleb tegeleda liiklusohutusega terviklikult, mitte keskenduda üksnes kiiruseületajate karistamisele.
“Kui võtame selle postulaadi või väite, et meil lähevad liikluses asjad järjest halvemaks, siis kasutame liiklusolukorra parandamiseks teatud meetodeid. Kui me nendime aga, et oleme jõudnud Euroopa keskmisele tasemele, aga tahame saada Skandinaavia tasemele, siis viisid, võtted ja lahendusteed võiksid olla üksjagu teistsugused,“ ütles Äripäeva arvamustoimetuse juht ja autoajakirjanik Karl-Eduard Salumäe.
Mullu oli Eestis 31 liiklussurma miljoni elaniku kohta, Euroopa Liidu keskmine oli 43. Soomes oli vastav näitaja 33, Rootsis ja Norras aga 20. Paarkümmend aastat tagasi ulatus Eesti näitaja 150–200 hukkununi aastas.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Vandeadvokaat Indrek Sirk selgitas, et inimeste hinnangut liikluse olukorrale kujundavad sageli üksikud vahetud kogemused ja pidev õnnetusuudiste voog, mida tingivad nii Eesti väiksus kui meedia tavad. “Tavainimene vaatab seda, mida ta näeb läbi tuuleklaasi. Ja läbi tuuleklaasi piisab tal ainult sellest, et ta näeb ühte ogarat möödasõitjat ja ta kuuleb raadiouudist, et liikluses hukkus üks inimene, ja ta paneb need kaks asja kokku ja ütleb, et olukord on käest ära,“ rääkis Sirk.
Kiirus on probleem, aga mitte ainus
Kas kiirus on Eesti liiklusohutuse suurim probleem? Salumäe vastus on lühidalt “jah”: kiirus on üks peamisi ohutust mõjutavaid tegureid ning võib otsustada nii õnnetuse toimumise kui ka selle tagajärgede raskuse. Kuid probleem ei piirdu kihutajatega. Eesti teedel liiguvad kõrvuti juhid, kes sõidavad lubatud 90 km/h alas 70ga, need, kes järgivad piirkiirust, ning need, kes ületavad seda teadlikult. Erinevused tekitavad möödasõite, närvilisust ja toovad kaasa ohtlikke olukordi.
Salumäe hinnangul aitavad probleemi süvendada ka autojuhid, kes võtavad kiiruskaamerate ees põhjendamatult hoo maha. Sellele järgnevad kiiruse kõikumised ja möödasõidud, mida ühtlasema liiklusvoo korral võiks vältida.
Sirk tõi esile ka Eesti liikluskorralduse vastuolu: suvel hea ilmaga ja talvel lumelobjakaga võib kehtida sama piirkiirus, kuigi tegelik ohutusolukord on täiesti erinev. “Meil ei olegi võimalik leida seda pidevat tasakaalupunkti,“ ütles ta, viidates vajadusele sobitada liikluse sujuvus ohutusega.
Sirk suhtub kriitiliselt kiiruskaamerate kasutamisel tehtud muudatustesse, mis kohustasid ühtaegu mobiilseid kaameraid tähistama ja tõstsid sekkumiskünnist. Tema hinnangul on probleem selles, et sekkumiskünnise tõstmine võib anda autojuhtidele signaali, nagu oleks teatud ulatuses kiiruse ületamine aktsepteeritav. “Minu arust enam halvemat asja ei saa olla, et me anname kogu ühiskonnale sõnumi, et nüüd teatud ulatuses kiiruse ületamine on täiesti aktsepteeritav,“ ütles Sirk.
Sirgi sõnul on liikluse seisukohalt eriti oluline, et autojuhtide kiirused ei erineks üksteisest liiga palju. Kui osa juhte hakkab sõitma lubatust kiiremini, samal ajal kui teised piirkiirusest kinni peavad, suureneb kiiruserinevus ja koos sellega ohtlike olukordade tõenäosus.
Sirk ei pea õigeks ka kiiruskaamerate kasutamise muutumist pelgalt poliitiliseks küsimuseks. Tema hinnangul tulnuks lahendada politsei ja poliitikute erimeelsused ametkondlikult, mitte kujundada seadusandlusega liiklejatele vastuolulisi signaale.
Salumäe sõnul on kiiruskaamerad aidanud kujundada ühtlasemat liiklusvoogu. Samas möönis ta, et autojuhtide karistamisega võidi mõnel juhul minna liiale ning teiste liiklusprobleemidega ei tegeletud sama järjekindlalt. “Erinevate probleemidega liikluses tegelemine peaks olema mingisuguses tunnetatavas tasakaalus,“ rõhutas Salumäe.
Jalakäija ei tohi loota pimesi autojuhile
Linnaliikluses on üks keskseid vaidlusi see, kui suur vastutus peaks ülekäigurajal lasuma autojuhil ja kui palju peab enda ohutuse eest hoolitsema jalakäija.
Liiklusjurist Sirgi sõnul ei ole Eesti õiguslikus regulatsioonis põhimõttelist viga: autojuht peab ülekäigurajale lähenedes kiirust vähendama ja veenduma, et jalakäija ei ole teed ületamas. Jalakäija peab omakorda veenduma, et tee ületamine on ohutu. “Sa ikkagi ei saa astuda autole ette selliselt, et sa ei ole kindel, et juht saab pidama,“ ütles Sirk.
Ta rõhutas, et autojuhtide puhul pole tavaliselt küsimus tahtlikus soovis jalakäijale otsa sõita, vaid selles, et teda ei märgatud või olukorda hinnati valesti. Eriti ohtlikuks võib osutuda jalakäija ekslik veendumus, et hoo maha võtnud autojuht on teda märganud ja laseb ta üle tee.
Samas ei tähenda see, et vastutus peaks kanduma jalakäijale. Salumäe hinnangul on Eesti liikluskultuuris probleemiks ka autojuhtide hoolimatus ning vähene valmisolek arvestada nõrgemate liiklejatega.
Ta sooviks näha rohkem ennetavat politseitööd näiteks koolide läheduses, kus väikese kiiruseületamisega kaasnevad riskid võivad olla suuremad kui maanteel. “Selleks, et liiklusohutuses meil järgmist hüpet teha, me ei saagi keskenduda ühele, teisele või kolmandale konkreetsele tegevusele, vaid tegevuste kogumile,“ ütles Salumäe.