Liisi Toom ütles Äripäeva raadio saates, et persoonibränd ei võrdu eneseturundusega ega tähenda enda „müümist“, vaid oma väärtuse, oskuste ja sihtrühma mõtestamist. Tema sõnul vajavad seda eri ametite inimesed, eriti karjäärimuutuste ajal. Toomi hinnangul sünnib mõju nähtavuse ja usalduse koosmõjus, kus usaldust loovad kogemus, kompetents ja järjepidevus. Persoonibrändi audit aitab läbi mõelda, kes sa oled, mida oskad, kellele lood väärtust ja kuidas oled nähtav.
Liisi Toom on “Persoonibrändi käsiraamatu” autor ja sooritus- coach .
Foto: Äripäeva raamatuklubi
Liisi Toom rääkis Äripäeva raadio saates “Äripäeva raamatuklubi”, et persoonibrändi mõiste on saanud palju tähelepanu sportlaste, juhtide ja ettevõtjate kaudu, aga on kasutatav märksa laiemalt.
“Minu klientide seas on olnud näiteks politseinikke, juhtimiskoolitajaid, finantsanalüütikuid, õpetajaid ja kunstnikke. Ampluaa on väga lai,” ilmestas käsiraamatu autor.
Järgneb intervjuu Liisi Toomiga.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Sinuraamatulugemisega tekkis mul kohe üks äratundmine. Olen isegi mõelnud, et peaks postitama tihemini, jagama konverentsidel tehtud pilte ja rääkima oma tegemistest rohkem. Aga selle asemel tekib tunne, kas ma pean nüüd sellega ka veel tegelema? Tundub, et tänapäeval ei piisa enam sellest, et teed oma tööd hästi. Pead ka tõestama, et sa seda teed.
See on väga tuttav tunne ja tegelikult sa panid hästi näpu peale sellele, kust see raamat omal ajal sai alguse. Inimesel on soov teha oma tööd hästi, olla selles hea ja saavutada tulemusi, mis on talle endale ja teistele väärtuslikud. Aga siis tekib tunne, et ma pean tegelema veel millegi muuga – kuidagi tõestama, et olen väärt mingisuguseid võimalusi või et minu sõna tasub kuulata.
Sotsiaalmeedia on seda survet kindlasti suurendanud. Tekib tunne, et kui kõik teised postitavad, jagavad pilte ja räägivad oma tegemistest, siis peaksin mina ka seda tegema. Tegelikult võib just see surve hakata takistama meil oma põhitööd tegemast. Hakkame mõtlema, kas meie töö on piisavalt huvitav, seksikas või nähtav, selle asemel et keskenduda töö sisule.
Ja siit jõuamegi selleni, et nähtavus ei peaks olema eesmärk omaette. Oluline on leida viis, kuidas teha oma tööd hästi ja olla samal ajal oma tegevusega nähtav. Täpselt nii palju, kui see sinu eesmärkide jaoks on vajalik.
Raamatu autorina oled sa ennast tutvustanud sooritus-coach’ina. Mida see tähendab?
Tänapäeval võtavad coach'id endale väga erinevaid spetsiifilisi nimetusi. On neid, kes tegelevad tervise, investeerimise või mõne muu valdkonnaga. Coaching’u põhialus on aga hinnanguvaba vestlus, mis aitab inimesel näha oma ressursse paremini.
Mina olen võtnud fookuse, mis on seotud spordi- ja soorituspsühholoogiaga. See tähendab, et tegelen inimestega, kes tegutsevad pidevalt oma võimete piiril või panevad ennast teadlikult keerukatesse olukordadesse.
Spordis on see väga selge: selleks et kuhugi jõuda, pead pidevalt olema oma võimete piiril. Aga sama kehtib näiteks meditsiinis, kriisitöös, õpetamisel või esinemisel. Need on olukorrad, kus pinge on loomupäraselt suurem. Küsimus on selles, kuidas tulla selle kõigega toime nii, et sa ise jääksid terveks.
Mind huvitab, kuidas luua vastupidavust, õppida oma sisekõne kujundama ja emotsioone reguleerima, et keerukates olukordades tulla paremini toime. Sealt tuleb ka minu jaoks see soorituse osa: selleks, et oma tööd, olgu see sport või kontoritöö, teha hästi, peame arendama ka oma vaimseid oskuseid.
Persoonibrändi vajadus tekib sageli siis, kui inimese elus või töös toimub mingi muutus. Siis tuleb hakata mõtlema, mida on vaja teha teistmoodi.
Kui rääkida persoonibrändist, võib jääda mulje, et see on mõeldud eelkõige inimestele, kes peavad olema kuidagi eriti nähtavad – suunamudijatele, staaridele, tippsportlastele ja koolitajatele. Kas see tavalist ka inimest puudutab?
Kindlasti. Persoonibrändi mõiste on küll saanud palju tähelepanu just sportlaste, juhtide ja ettevõtjate kaudu, aga tegelikult on see kasutatav väga erinevates valdkondades. Minu klientide seas on olnud näiteks politseinikke, juhtimiskoolitajaid, finantsanalüütikuid, õpetajaid ja kunstnikke. Ampluaa on väga lai.
Persoonibrändi vajadus tekib sageli siis, kui inimese elus või töös toimub mingi muutus. Siis tuleb hakata mõtlema, mida on vaja teha teistmoodi.
Kui inimene juba teadlikult mõtleb oma elu ja töö üle, planeerib oma samme ja vajadusel kohandab, siis ei pruugi ta üldse mõelda, et nüüd hakkab tegelema persoonibrändiga. Aga kui tekib vajadus midagi muuta – näiteks soov liikuda uude valdkonda, leida uusi kliente või teha oma tööd teistsugusel viisil –, siis muutub see teema olulisemaks.
Ka meie tööelu on väga palju muutunud. Väga vähe on inimesi, kes püsivad terve elu ühel rajal. Me peame oma tööelu jooksul tegema muutusi ja nendega kohanema. Ideaalis võiksime aga neid muutusi ka ise juhtida ja just seda persoonibrändi strateegia teha aitabki.
Sa tõid sisse nähtavuse. Sageli seostataksegi persoonibrändi eelkõige küsimusega, kas ma olen nähtav ja kas ma turundan ennast. Sina eristad aga persoonibrändi ja eneseturundust. Mis on neil vahet?
Eneseturundus on minu jaoks eelkõige taktika. See on viis muuta nähtavaks mingi toode, teenus, oskus, väärtus või idee, mida sa tahad viia teiste inimesteni.
Artikkel jätkub pärast reklaami
See võib olla väga teadlik tegevus: näiteks postitad aasta aega järjepidevalt LinkedInis, kasutad kindlaid märksõnu või kirjutad CVsse midagi selleks, et soovitud tööandja sind märkaks. Ka see, kui ütled oma tööandjale, et soovid liikuda teise osakonda, võib olla eneseturundus. Samuti koolituse tegemine, kus tutvustad muu hulgas oma teadmisi ja kogemusi.
Persoonibränd on aga keerulisem.
Me oleme harjunud mõtlema brändidest kui toodetest või ettevõtetest. Samal ajal püüavad toote- ja teenusebrändid endale sageli omistada inimlikke omadusi – identiteeti, väärtusi ja iseloomu. Nad tahavad kõnetada inimesi, kelle väärtustega nad sobituvad.
Kui minna brändingu ajaloos tagasi, siis oli oluline ka see inimene, kes seisis toote taga. Kui sa ostsid näiteks kohalikult oliiviõlitootjalt õli, siis võis sulle olla oluline teada, kes seda teeb ja milliseid väärtusi ta esindab. See loob usalduse.
See muudab ka persoonibrändile lähenemist. Sa ei saa lihtsalt öelda: “Tuuli, sina oled nüüd valmis bränd ja hakkame sind turundama.” Inimene on palju keerulisem. Paari nädala pärast võib ta avastada, et talle enam see roll või sõnum ei sobi või on tema elus midagi muutunud.
Inimene ei ole toode, mille pakendit saab lihtsalt ümber kujundada.
Kuidas sa ise jõudsid persoonibrändi mudelini?
Alguses oli minu lähenemine rohkem turunduse või tööle kandideerimise keskne. Kui ma aga hakkasin tegema tööd inimestega, siis avastasin neli põhiküsimust, mida tuleb terviklikuks persoonibrändiks või teisiti öeldes inimese (tööalaste) eesmärkide saavutamiseks läbi töötada. Nii paningi need mudelisse: kes sa oled, mida sa oskad, kellele sa seda pakud ja kuidas sa oled nähtav.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kui inimene tuleb minu juurde küsimusega “ma tahan hakata LinkedInis postitama, mida ma tegema pean?”, siis esimene vastus ei peaks olema “hakka postitama”.
Esmalt tuleb hoopis küsida, mis on sinu sõnum, miks see on sinu jaoks oluline, miks peaks keegi sind kuulama.
Sealt hakkavad sageli tulema hoopis teised küsimused: kas minu töö on üldse väärtuslik, mida ma tegelikult teen, kas teised saavad aru, milles ma olen hea.
See oli üks põhjus, miks ma jõudsin psühholoogia juurde. Nägin, et pärast esimest küsimust – “kui palju ma pean Facebooki postitama?” – tuleb väga kiiresti teine: “Aga kas minu töö on üldse väärtuslik?”
Kusjuures inimesed sageli teavad väga hästi, mida nad teevad ja milles nende töö väärtus seisneb. Eriti kui tegemist on spetsialistiga, kellel on näiteks 20 aastat kogemust ja väga tugev kompetents. Probleem on selles, et nad ei oska seda alati nii sõnastada, et ka teine inimene saaks sellest aru.
Minu jaoks on olnud väga põnev näha, kuidas inimesed hakkavad oma väärtust mõistma. Ja kui enesekindlus kasvab, ei pea ma neile tegelikult üldse turundusest rääkima. Nad juba oskavad anda oma tööd ja teadmisi edasi väga hästi.
Erinevad kanalid tulevad mängu siis, kui neid on sinu valdkonnas vaja. Ja selle jaoks on olemas oma spetsialistid.
On täiesti okei, kui mingil hetkel on vaja sotsiaalmeediat, mingil hetkel Äripäeva esilehte või mõnda muud kanalit. Aga neid ei ole vaja kogu aeg selleks, et teha oma tööd hästi ja oma valdkonnas areneda.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Raamatus on sul üks väga hea valem: mõju = nähtavus + usaldus. Nähtavusest aru saada on lihtne, aga kuidas tekib usaldus?
Ma julgeksin nähtavuse puhul ka natuke vastu vaielda. Näiteks Toomas Hendrik Ilvese kikilips on väga äratuntav. Aga selleks, et kikilips muutuks tema tunnuseks, läks aega. Selle taga olid ka teised asjad.
Samas on tõsi, et inimesed puutuvad tänapäeval kokku tohutu hulga infoga. Kui sa kasutad järjepidevalt mingit visuaalset märki, värvi või stiili, aitab see inimestel sind ära tunda.
Ma ise võiksin näiteks otsustada, et käin aasta aega ühe särgiga. See töötaks. Aga mina olen valinud pigem erinevad särgid, sest tahan endale jätta vabaduse.
Usaldus on aga palju põnevam teema ja seda on keerulisem täielikult hallata.
Esimene asi, millest usaldus tekib, on kogemus. Kui mul on sinuga või näiteks hambaarstiga hea kogemus, siis tekib seos: ma tean, et saan panna enda tervise tema kätesse. Isegi kui inimene mulle isiklikult väga ei meeldi, võin ma valida tema, sest tema töö on tehtud hästi.
Teinekord võib olla vastupidi. Näiteks ei pruukinud spaakogemus olla ideaalne, aga teenindajad olid äärmiselt toredad. Võin minna sinna ikkagi tagasi, sest kogemus tervikuna oli positiivne.
Kui meil otsest kogemust ei ole, hakkame otsustama selle põhjal, mida meile räägitakse ja mida me internetist leiame.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Sellepärast on oluline ka see, mis juhtub siis, kui keegi sinu nime guugeldab või ChatGPT vastuseks annab. See, mida ta sealt leiab, aitab tal otsustada, kas ta tahab teha sinuga koostööd.
Muidugi sõltub palju ka sellest, mida inimene ise peab usaldusväärseks.
Kas usalduse puhul on peale kogemuse veel midagi olulist?
Jah. Üks oluline element on kompetents. On valdkondi, kus kutse või kvalifikatsioon on väga oluline. Kui sa ehitad näiteks ahju, ei taha sa lihtsalt inimest, kes oskab tellistega ümber käia. Sa tahad inimest, kellel on vastav pädevus ja kes suudab seda tõestada.
Arstide ja psühholoogide puhul on samuti küsimus selles, kuidas olla nähtav ja luua usaldust. Kui mina õppisin psühholoogiat, uurisin, kuidas inimesed tajuvad psühholoogi usaldusväärsust Facebookis.
Uuringus tuli välja, et kui psühholoog reklaamis ennast Facebookis, võis see mõne inimese jaoks usaldusväärsust isegi vähendada. Mõeldi: mis psühholoog see on, kes reklaamib ennast Facebookis?
Praegu on üle maailma aga väga palju häid psühholooge, kes räägivad TikTokis või muudes sotsiaalmeediakanalites oma tööst. Nad ei räägi tingimata endast, vaid jagavad teadmisi.
Lõpuks jõuame ikkagi selleni, kas ma usaldan seda, mida sa räägid, kas see tundub loogiline, kas sul on kogemust, kas ma saan aru, et sa oskad mind aidata.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Mõnes valdkonnas on kõige olulisem kogemus, teises kompetents. See sõltub valdkonnast.
Kolmas oluline element on järjepidevus. Kui ma räägin samast teemast pikema aja jooksul, tekib usaldus. See ei tähenda, et ma ei tohi kunagi oma arvamust muuta. Teadus näiteks muutubki. Aga oluline on järjepidevus sõnade ja tegude vahel ning see, et minu kompetents oleks nähtav.
Tänapäeval ei keskendu inimesed enam tingimata ühele karjäärile. Võib olla väga hea psühholoog ja samal ajal näiteks kunstnik või fotograaf. Kuidas see mõjutab persoonibrändi?
Sellele ei ole üht vastust. See on valikute küsimus.
Ma tean näiteks veterinaari, kes tegeleb ka kunstiga. Ta on väga hea veterinaar ja ühel hetkel avastasin, et tal on ka kunstinäitus. Minu jaoks oli see väga äge.
Mitmekülgsus võib inimest tegelikult arendada. Ka värbamise vaatenurgast võiksime väärtustada seda rohkem.
Mul endal on olnud huvitav kogemus, kui saatsin kahte ettevõttesse samale ametikohale CV. Üks ütles, et minu CV on liiga mitmekülgne ja see tekitab neis ebakindlust. Teine ütles: “Jumal, kui äge! Tule homme tööle.”
See näitab, et väga palju sõltub sellest, kuidas me mitmekülgsust ise tajume.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Samas ei taha kõik inimesed muuta oma mitut huvi tööks. Võib-olla on sul üks kindel töö, mis toob raha sisse, ja sa oled selles väga hea. Sul on samal ajal teised hobid, mida sa naudid lihtsalt hobi enda pärast.
Aga mingil hetkel võib tekkida küsimus: kas ma tahan selle hobiga ka raha teenida?
Ja niipea kui hobist saab tasuline tegevus, muutub ka sooritus. Kunsti tegemine lihtsalt enda rõõmuks on hoopis midagi muud kui kunstiteose tegemine raha eest.
Siis tuleb mõelda, kas ma tahan päriselt sellesse valdkonda üle minna ja kuidas seal tekitada usaldusväärsust ja nähtavust.
Kui publik näeb sinust ainult ühte versiooni, ei pruugi ta teadagi, et sul on veel teisi külgi. See on ka turunduse küsimus.
Kui tahad tegutseda kahes, kolmes või neljas valdkonnas, saad sihtgruppe segmentida nii, et erinevad inimesed näevad sinust erinevaid külgi.
Kui tahad aga tuua kõik üheks tervikuks kokku, muutub asi keerulisemaks. Kui inimene tuleb sinu veebilehele ja näeb seal kümmet erinevat teenust, võib see tekitada segadust.
Siin tulebki mängu inimese enda valik. Võib-olla olen ma selle segadusega täiesti rahul, sest minu identiteet ja mitmekülgsus on mulle tähtsamad kui väga selge ja kitsas positsioneerimine.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Teine küsimus on aeg. Kui tegeled mitme asjaga, on sul iga asja jaoks vähem aega kui inimesel, kes keskendub 100 protsenti ühele valdkonnale.
See tähendab, et tulemused – olgu need kasum, nähtavus või usaldusväärsus – tulevad aeglasemalt. See on lihtsalt ajakulu küsimus.
Raamatus on väga praktilised harjutused ja küsimustikud. Üks võimalus on teha endale ka persoonibrändi audit. Sõna “audit” võib kõlada päris hirmutavalt. Mida see tähendab tegelikult?
Persoonibrändi audit lähtub samast neljast põhiküsimusest, millest oli juttu juba eespool: kes sa oled, mida sa oskad, kelle heaks sa seda tööd teed ehk kes saab sellest kasu ning kuidas sa oled nähtav.
Auditi mõte on anda inimesele võimalus olulised küsimused ise läbi mõelda. Ta ei pea kohe coach'i või nõustaja juurde minema.
Samas tasub arvestada, et need küsimused võtavad aega. Ei ole nii, et võtad täna tund aega, teed kõik ära ja ongi valmis.
Soovitan alustada küsimusest, kes sa oled, ja vaadata auditi käigus, millised küsimused tekitavad sinus vastupanu, millistele on lihtne vastata ja kus tekib tunne, et sa ei ole sellele varem niimoodi mõelnud.
Auditit saab teha kahel moel.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Üks võimalus on vaadata oma praegust olukorda. Näiteks olen täna finantskonsultant või kunstnik ja tahan aru saada, milline on minu profiil persoonibrändi vaatenurgast. Kas kõik neli aspekti on paigas või peaksin midagi veel läbi mõtlema, et muuta oma praegust tööd sisukamaks, tähenduslikumaks või nähtavamaks?
Teine võimalus on vaadata tulevikku. Näiteks mõtlen, et aasta või kahe pärast tahaksin saada õpetajaks või mehaanikuks või vahetada mingil muul moel karjääri. Siis saan auditi abil uurida, mida selline muutus minult nõuaks ja mida see tähendaks.
Võib olla ka lihtsalt ebamäärane rahulolematus praeguse tööga.
Ja siis võib auditi käigus avastada, et tegelikult ei tahagi töökohta vahetada?
Täpselt. Sellepärast on oluline olla endaga kohe alguses kaastundlik.
Võid alustada auditit mõttega, et tahad kindlasti töökohta vahetada, aga poole peal avastada: miks ma üldse vahetada tahan?
Võib-olla ei ole probleem töökohas. Võib-olla tahad praegu keskenduda rohkem perele ning töö on tegelikult mugav ja hea. Esimene reaktsioon võib olla, et pead töökohta vahetama. Aga siis tekib teine küsimus: miks ei võiks mul mõnda aega lihtsalt mugav olla?
Ja siis saab hakata vaatama, mida sa saaksid oma praeguses töös muuta, et see oleks jälle huvitavam või tähenduslikum.
Persoonibrändi kohta leiab rohkem infot Liisi Toomi käsiraamatust, mille leiab Äripäeva e-poest.