Kuidas ma kohtusin Kesk-Venemaa miljonäriga

Aristov pareerib väite öeldes, et ta on üks T?eljabinski ärimeestest. «Võib-olla on siiski mõni veel suurem,» lausub ta veidi muheledes. Ülejäänud toas viibinud ärimehed mõmisevad -- nad teavad ju nagunii, kes on kes koduoblastis.

Novikov avab mõne hetke pärast ?ampusepudeli, kuid Aristov teatab, et kui ta midagi joob, siis võib-olla pisut viina. Sekretär valab talle härmatanud pudelist jääkülma viina.

Kaks aastat tagasi sai Aristovist 400 miljoni dollarilise aastakäibega T?eljabinski elektrometallurgia tehase suuromanik. 51% ettevõtte aktsiatest müüdi jupphaaval erinevatel oksjonitel, kust Aristov nad omandas.

Ettevõtte toodang, erimetallid, on auto- ja masinatööstuses hädavajalik, üle 90% lähebki ekspordiks. Ehkki Venemaa masinatööstus on kriisis ja maksevõimetu, on Aristov oma ligi 13 000 töötajaga ettevõttega rahul.

Metallurgiatehase omanikuna lasi ta kohe senise juhtkonna töölt lahti. «Nad ju varastasid ettevõtte tagant,» on Aristov oma otsuses kindel. Vähemalt 1,5 miljonit dollarit on tema sõnul läinud tehase endise juhi taskusse. Aristov kirjeldab kolme sõnaga mehhanismi, kuidas raha kõrvale läks.

Rohkem metallurgiatehasest sellel õhtul ei räägita. «Nüüd on tehasesse töötajaid vaja juurde võtta,» võtab Aristov teema lõpuks kokku.

Oma äri alustas Aristov 80ndatel. «Valmistasin naelu,» ütleb ta lakooniliselt. Hiljem erastas ta T?eljabinskis kohaliku lihatööstuse ja hakkas seal tootma Arian'i kaubamärki kandvat täissuitsuvorsti.

«See vorst on täiesti kõrvutatav Saksa vorstidega,» kiidab ettevõtjate assotsiatsiooni juht Novikov takka ja valab viinapitsid täis.

T?eljabinski suurim selvehall on samuti Aristovi oma. 13 000ruutmeetrise müügipinnaga müügikeskuses töötab 2000 inimest. «Seal töötab kolm Venemaa missi ja üks Miss Euroopa,» suskab Novikov teadva mehena jutu vahele.

Lähipäevil avatakse Aristovi järjekordne projekt, T?eljabinski ärikeskus, esimene kaasaegne büroo seal.

Lähitulevikus läheb käiku aga tema piiritusjookide tehas, mis on tootmismahult umbes poole väiksem kui Liviko.

Viinast räägib Aristov kauem. Ütleb teravalt salaviina pihta. «Kogu Venemaa on sellest üle ujutatud,» märgib ta veendunult ja nimetab müstilised kümned miljardid dollarid, mis on musta käraka müügiga tegelejate tasku läinud.

Aristov on rahul, et Venemaal on kehtestatud viinale minimaalsed jaemüügihinnad, mis on lääne viinal 100% kõrgem kui kohalikul. «Nüüd saab turgu veidigi kontrollida,» lausub ta. Novikov noogutab ja kallab kohalikku viina.

Vene tolli tasemest ja pädevusest ei soovi ei Aristov ega Novikov pikemalt rääkida. Ka ei viitsi nad kuulata juttu liberaalsest majanduskorraldusest. «Venemaal see ei toimi,» ütlevad nad ühest suust.

Vene maksusüsteemi kiruvad mõlemad. «Ebanormaalne on, et ettevõtja peab 80% kasumist riigile andma,» lisab Novikov.

Aristov pakub välja, et võiks ju olla, et võetakse 30% ja kes ei maksa, see pannakse vangi. «Praegu ei saagi keegi maksta nii palju, kui riik tahab,» ütleb Aristov veidi kõrgendatud häälel.

T?eljabinsk on Venemaa kriminaalsemaid piirkondi, ei võta Aristov häält vaiksemaks, kui räägime maffiast ja kuritegevusest. «Mind nad enam ei sega,» ütleb ta rahulikult.

Maffiaga oli mul tegemist äri alustades 80ndatel, nüüd toimub suhtlemine teistel alustel, räägib Aristov kulmu kergitamata ega püüagi väita, et T?eljabinskis ohtlik ei ole. «Ma võin minna ka näiteks ?veitsi ja teenida seal 5% kasumit. Siin aga saan ma vähemalt 100% kasumit,» ütleb Aristov välja kreedo.

Lisaks kontrollib Aristov ka 30% T?eljabinski kütuseturust, kuid sellest me temaga pikemalt ei räägi.

Siis paneb 17 000 t?eljabinsklasele tööd andev Aristov palitu selga ja lahkub kolme turvamehe saatel.