Väärtpaberibörs vastab oodatule

Börsi loomisel oli meil võimalus valida kolme kauplemismudeli vahel. Otsustasime turutegijatel põhineva börsi kasuks ja praegu võib väita, et see oli õige.

Meil on korralikult reguleeritud keskkond ja selle väikese turu kapitalisatsiooni juures väga likviidne turg. Maakleriturg võimaldab igal ajahetkel väärtpabereid osta ja müüa ning hind kujuneb välja tegeliku nõudluse ja pakkumise tulemusena, mitte meelevaldse hinna fikseerimisega. Mida likviidsem on turg, seda paremad eeldused on selle edasiseks arenguks.

Ettevõtete huvi on ootuspärane. Käivitasime börsi mõnes mõttes ebasobival ajal, suvisel puhkuste perioodil. Tegelikult oli see taotluslik, alustada väikese arvu ettevõtetega. See andis võimaluse süsteem sisse töötada, näha lisafunktsioone, mis on vajalikud süsteemi paremaks toimimiseks, ning valmistas meid ette olukorraks, kui ettevõtete arv börsil suureneb.

Tuleb arvestada, et avaliku ettevõtte kontseptsioon, st olukord, kus ettevõte on valmis informatsiooni investoritele jagama ja on huvitatud laia investorite ringi pidamisest, on suhteliselt uus nähtus Eesti majanduses.

See, kui palju ettevõtteid on börsil noteeritud, ei sõltu otseselt börsist, vaid ettevõtete ja majanduse arengust. Mingil määral on see majanduse küpsuse indikaator, kui palju ettevõtteid on nõus avalikuks tulema.

Börsimaksud pole kõrged ja kõiguvad 20 000 krooni (kuni 10 miljoni kroonine aktsiakapitali turuväärtus) ja 75 000 krooni (üle 500 miljoniline turuväärtus) vahel. Registreerimismaks tasutakse enne börsil noteerimist vastavalt aktsiate nimiväärtusele, aastamaks vastavalt turuväärtusele.

Pigem on noteerimisest hoidumise põhjus see, et ettevõtted ei ole lihtsalt informatsiooni avaldamiseks valmis.

Oht on olemas. Küsimus on aga selles, et kedagi ei saa vägisi sundida tema kohta käivat informatsiooni avalikustama.