25 august 1996

Väärtpaberibörs vastab oodatule

Vastab Tallinna väärtpaberibörsi tegevdirektor Helo Meigas

Meil on üks efektiivsemaid tehingute realiseerimise struktuure tänu sellele, et paar aastat tagasi võeti vastu otsus turg dematerialiseerida ja luua keskregister. Selle tulemusena on võimalus väga turvaliselt tehinguid realiseerida.

Oleme börsitehingute puhul jõudnud staadiumisse, kus mittetoimunud tehingute osakaal on alla poole protsendi. Sisuliselt jääb toimumata kõige rohkem üks tehing nädalas, mille põhjuseks on enamasti tehingu ebakorrektne vormistamine. Oma osa on siin ka börsi käivitatud väärtpaberite laenamisel ja garantiifondil, tänu millele suudame tehinguid realiseerida.

Börs ei saa olla parem kui kohalik turg, halvem muidugi võib olla. Börsi edukus, käivete suurus, seal toimuv tervikuna sõltub väärtpaberiturust, mis omakorda on sõltuvuses kogu majandusest. Seega on meie börs täpselt nii likviidne ja väike nagu Eesti väärtpaberiturg.

Börsi loomisel oli meil võimalus valida kolme kauplemismudeli vahel. Otsustasime turutegijatel põhineva börsi kasuks ja praegu võib väita, et see oli õige.

Meil on korralikult reguleeritud keskkond ja selle väikese turu kapitalisatsiooni juures väga likviidne turg. Maakleriturg võimaldab igal ajahetkel väärtpabereid osta ja müüa ning hind kujuneb välja tegeliku nõudluse ja pakkumise tulemusena, mitte meelevaldse hinna fikseerimisega. Mida likviidsem on turg, seda paremad eeldused on selle edasiseks arenguks.

Ettevõtete huvi on ootuspärane. Käivitasime börsi mõnes mõttes ebasobival ajal, suvisel puhkuste perioodil. Tegelikult oli see taotluslik, alustada väikese arvu ettevõtetega. See andis võimaluse süsteem sisse töötada, näha lisafunktsioone, mis on vajalikud süsteemi paremaks toimimiseks, ning valmistas meid ette olukorraks, kui ettevõtete arv börsil suureneb.

Tuleb arvestada, et avaliku ettevõtte kontseptsioon, st olukord, kus ettevõte on valmis informatsiooni investoritele jagama ja on huvitatud laia investorite ringi pidamisest, on suhteliselt uus nähtus Eesti majanduses.

See, kui palju ettevõtteid on börsil noteeritud, ei sõltu otseselt börsist, vaid ettevõtete ja majanduse arengust. Mingil määral on see majanduse küpsuse indikaator, kui palju ettevõtteid on nõus avalikuks tulema.

Börsimaksud pole kõrged ja kõiguvad 20 000 krooni (kuni 10 miljoni kroonine aktsiakapitali turuväärtus) ja 75 000 krooni (üle 500 miljoniline turuväärtus) vahel. Registreerimismaks tasutakse enne börsil noteerimist vastavalt aktsiate nimiväärtusele, aastamaks vastavalt turuväärtusele.

Pigem on noteerimisest hoidumise põhjus see, et ettevõtted ei ole lihtsalt informatsiooni avaldamiseks valmis.

Oht on olemas. Küsimus on aga selles, et kedagi ei saa vägisi sundida tema kohta käivat informatsiooni avalikustama.

Vabaturul kauplemise võimaldamisel lähtusime eelkõige investoritele parema keskkonna loomisest. Praegu on võimalus saada informatsiooni tehingute hinna ning tegeliku nõudmise ja pakkumise kohta. Kas need konkreetsed ettevõtted jäävadki vabaturule, näitab aeg.

Börsi poolt teeme väga olulist vahet, kes on börsil noteeritud ja kes vabaturul. Vabaturul kaubeldavate ettevõtetega ei kaasne kaudset soovitust välisinvestorile, kelle jaoks see on väga oluline. Välisriikide seadusandlus sätestab, et börsil noteerimata ettevõtetesse ei saa investeerida.

Tõesti, hetkel on börsil noteeritud peamiselt pangad. Sellise olukorra kujunemise põhjuseks tuleb pidada asjaolu, et pankade aktsiad on kõige likviidsemad ning nad on harjunud enda kohta käivat informatsiooni avalikustama. Samuti tundsid pangad suurt huvi oma aktsia hinna kujunemise vastu.

Kindlasti ei kesta praegune olukord kuigi kaua, uusi ettevõtteid ootame sügisel.

Kui me näeme börsis ainult arvutisüsteemi, siis võib öelda, et tarkvara tuleb pidevalt täiustada, kuna arvutivõrk areneb pidevalt. Mina võtan börsi kui väärtpaberituru infrastruktuuri elementi, mille ülesanne on sobiva keskkonna loomine. Selles osas on meie tööpõld väga lai, seda nii seadusandluse kui üldise väärtpaberituru propageerimise osas.

Oluline on sihitud informatsiooni edastamine lääne fondidele ja institutsionaalsetele investoritele, samuti meie enda väikeinvestorite kaasamine.

Ameerikaga võrreldes peaks meil olema 300 000 väikeinvestorit, siis oleksime umbes samal tasemel. Samas on väikeinvestorid erinevad. Ühed on need, kes tahavad mängida ning riski võtta, teised mitte.

Tõenäoliselt soovib 90 protsenti väikeinvestoritest mitte riskida, vaid oma raha säilitada ja kasvatada. Seetõttu peaks neile olema sobivaim viis investeerida fondide kaudu, kuna fondihaldurid on professionaalid ja peaksid loogika järgi tegema õigeid otsuseid.

Teine potentsiaalne väikeinvestorite suurema osaluse võimalus oleks osaleda turul pensionifondide kaudu. See aeg näib käes olevat, kus nooremad inimesed tunnevad huvi oma praeguse suhteliselt korraliku sissetuleku juures mingisuguse raha pensionifondi kõrvalepaneku vastu, et oma tulevikku kindlustada.

Kuni pole aga riiklikke soodustusi maksude alal, on pensionifondide areng piiratud.

Seda võib võrrelda Eesti ettevõtete noteerimisega Helsingis. Selleks peab olema tõsine põhjus. Meie pakutavad eelised ja hüved peaksid olema suuremad kaasnevatest kulutustest.

Ma pole päris kindel, kas Eesti on juba see värav välisinvestoritele, kes tahavad investeerida Balti riikide väärtpaberitesse. Kindlasti pole see lähikuude küsimus.

Hetkel kuum