Turumajanduslikus riigis reguleerib toodet või teenust pakkuva ettevõtja ja tarbija vahekorra vaba konkurents. Konkurentsitingimuste edendamisel on hinnapoliitika tähtsaimaks eelduseks põhimõte, et ettevõtte hinnakujundusse saab sekkuda ainult erandjuhtudel.

Need erandjuhtumid ongi konkurentsitult ja tihti ebaefektiivselt töötavad monopoolsed ettevõtted. Maailmas kasutatakse monopolide vastu järgmisi hoobasid: hinna sidumine maailmaturu hindadega; hinna jälgimine; monopoli lõhkumine mitmeks sõltumatuks ettevõtteks. Hinna sidumisel ei tohiks meil lähtuda maailmaturu hindade absoluutsest tasemest, vaid meie elatustasemest, hinna ja kvaliteedi suhtest jms.

Hinna jälgimine tähendaks, et monopoolne ettevõte esitab põhjendatud aruande oma hinnamuutustest konkurentsiametile.

Kui meie konkurentsiamet oleks tõemeeli jälginud monopoolsete ettevõtete hinnamuutusi, mis pidavat tulenema toote või teenuse kogumaksumuse suurenemisest, siis selliseid rekordilisi hinnatõuse poleks küll toimunud (AS Tallinna Vesi). Monopoolsete ettevõtete senine käitumine näitab, et klientide maksevalmidus ei ole neid üldsegi huvitanud.

Need ettevõtted, kus viimastel aastatel üle mõistuse ja põhjendamatult hindu tõstetakse, on just loomulikud monopolid, mis kuuluvad riigile või kohalikele omavalitsustele.

Võitluses monopolidega otsib inimene igat võimalust, et vähendada sõltuvust ahistajast. Selle tulemusel väheneb monopolisti käive, mis tingib tema majanduslike näitajate halvenemise. Olukorra parandamiseks tõstab meil monopolist omanike lahkel loal tariife ja enda palka.

See on eriline majandamise viis, mis ei ole sotsialism, ei kapitalism ega ka varimajandus, vaid midagi veelgi hullemat, millele tuleks ka oma väärikas nimi leida.