Relvad peitu, venelased tulevad!

Artikkel

- Uudised
- 17. september 1998 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Relvad peitu, venelased tulevad!
Vedurijuhi surm äkilise ekskaitseliit-lase kuuli läbi ja majanduslik kaos Venemaal -- need kaks eelmist nädalat iseloomustavat märksõna on esmapilgul ühitamatud. See on aga ainult esmapilgul nii.
Kui lisada siia veel üks möödunud nädala sündmus, mis mõistetavatel põhjustel kahe eelnimetatu varju jäi, saavad nähtavaks tuleviku suhtes ettevaatlikuks tegevad seoseniidid. Nimelt tähistas Kaitseliidu Sakala malev eelmisel nädalal oma 81. sünnipäeva. Kaitseliidu vanim malev loodi 1917. aasta 7. septembril.
Selle (ja siit tulenevalt kogu Kaitseliidu) asutamise põhjus oli tollal Viljandimaal ringi liikuvate sõjapõgenike ja Vene sõjaväejooksikute röövkallaletungide tõkestamine. Käis maailmasõda, Venemaal oli võimul Aleksandr Kerenski juhitud Ajutine Valitsus.
Praegu Venemaal sõda küll ei käi, ometigi on olukord toonasega mõneti sarnane. Majanduslik kaos, millele suure tõenäosusega järgneb korralik poliitiline surutis, on piisavad põhjused Vene karu rüpest pageda ihkava inimhulga järsuks kasvuks.
Sümboolne on ehk seegi, et Jevgeni Primakovi valitsust on samuti hakatud nimetama ajutiseks valitsuseks, mille peamine eesmärk on riik kuidagiviisi järgmiste presidendivalimisteni välja vedada.
Üks lähedasemaid kohti Venemaalt väljarändeks on Eesti. Riik, kus võimaliku Venemaalt tuleva põgenikevoolu vastuvõtmiseks ja ohjamiseks midagi ette võetud pole. Peale selle, et kodakondsus- ja migratsiooniameti peadirektor Andres Kollist analüüsib olukorda ning on veendunud, et maalt põgenemiseni idanaabri juures asi ei lähe, nagu võis lugeda 13. septembri Postimehest.
Üks võimalus on Eesti võimudel muidugi lihtsalt käed rüpes oodata ja loota sellele, et see karikas läheb meist mööda. Lohutust toob ehk mõte, et Eesti ei ole Venemaa põgenike sihtpaik, siit tahetakse kindlasti edasi minna. Vähemalt kahel põhjusel: esiteks ei küüni Eesti elatustase kaugeltki Soome, Skandinaavimaade või Saksamaani, teiseks on Emake Venemaa põgenike jaoks liiga lähedal. Hirmutavalt lähedal, et raatsida meie juurde paigale jääda.
Mis aga juhtub siis, kui osa omapäi jäetud Venemaa põgenikke oma läbirännul hätta jääb, rahutuks muutub ja (eks)kaitseliitlastega kohtub?
Et Kaitseliitu kuuluvad või kuulunud mehed relvi kaasaskanda armastavad, kuid kaitseliitlaste relvade hoidmist ja kandmist sätestav seadus alles eelnõu kujul riigikogu menetlusse jõudis, võib arvata, et pinget on sellise kohtumise puhul õhus omajagu. Organisatsiooni kodukorrast, nagu kogemus näitab, relvaga mõistliku ümberkäimise tagamiseks ei piisa. Kui aga seejuures kangastub veel mälestus (sõja)põgenikust kui liidu algusaegade esimesest vaenlasest ning sõrmed selle peale kõvemini rusikasse või püstolipära ümber kokku tõmbuvad, siis milliseks ikkagi kujuneb (eks)kaitseliitlaste käitumine?
Viimaste korduvalt tõestust leidnud äkilisus relva käsitsemisel sunnib siinkohal igatahes soovitama: «Relvad peitu, venelased tulevad!»
Peep Talimaa on Sakala tegevtoimetaja ja Äripäeva kolumnist.
Hetkel kuum