Prognooside koostamise tänamatu töö

Optiva Varahalduse analüüsiosakonna juhataja Marko Err kommenteeris 4. veebruari Äripäevas sisemajanduse koguprodukti (SKP) prognooside tõenäosust. Rahandusministeeriumi prognoosid tuginevad ministeeriumidest saadud tegevusvaldkondade arengu nägemustele, mida püütakse koondada tervikuks.

Prognoosi põhieesmärk on eelarveliste tulude baasi määratlemine ja seetõttu avalikustatakse prognoosid kaks korda aastas: märtsis (eelarve koostamise algus) ja septembris (eelarve esitamine riigikogule koos makromajandusliku prognoosiga). Prognoos on arvamuse kujundamine tulevikusündmuste kohta, seega ei saa see kunagi olla absoluutne. Ka majanduslik prognoos on tingimuslik selles mõttes, et ta on tehtud teatud eeldusi arvesse võttes ja kajastab kavandatavate abinõude tulemuste hinnangut.

Seega ei saa tõsiselt võtta fraasi «ütlesid 4%, tuli 11,4%» küsimusteta: millal öeldi, milliste statistiliste andmete põhjal, milliste eelduste alusel?

1997. a kasvu prognoosi esitasime esmakordselt valitsusele märtsis 1996. Augustis, teise versiooni ajaks, oli ametlikus statistikas ilmunud 1995. a esialgne tulemus (kasv 4%) ja 1996. a esimese kvartali kasv (1,3%). Kolmandat korda läks hinnang valitsusele 1998. a eelarve esmase visiooniga märtsis 1997, (3,9--4%, millele ilmselt viitab Err). Augustis oli hinnang 6--8% ja 1998. a märtsis hinnang aasta tulemusele 10,1%. Statistikaamet avaldas esialgse aastatulemuse mais 1998, täpsustatud SKP number avaldatakse 1997. a kohta 31. märtsil 1999.

Ka mujal maailmas, väljakujunenud majandusstruktuuridega ühiskonnas ja rahvusvaheliselt tunnustatud tegijatel pole prognooside korrektsioon harv. Samas baseerub Eesti tugev fiskaalpositsioon ka teadlikul prognooside konservatiivsusel, seda ilmestab 1997. a lõpuks kujunenud valitsussektori eelarve ülejääk.

Loomulikult sõltub hinnang tegijate kvalifikatsioonist ja ka konkurentsist. Prognooside kvaliteet paraneks, kui riigiametnike prognooside kõrvale tekiks teisi, täiemahulisi, erasektori koostatud majandushinnangud. Hinnangud, mis ei piirduks ühe-kahe protsendi väljaütlemisega, vaid sisaldaks hinnanguid ka tarbimise ja investeerimise arengule, ekspordi-impordi mahtude ja hindade muutustele kaupade ja teenuste osas, hindaks väliskeskkonna muutuste kvantitatiivset mõju sisemistele projektsioonidele jm majandusnäitajaid, mis peavad moodustama ühtse terviku.

Küllap siin on meil kõigil arenguruumi, sest õigeaegsete kvaliteetsete prognooside koostamise korral poleks kommentaari autori Marko Erri tööandjaks mitte Optiva, vaid üht teist nime kandev pank.