Kõva käe ihalus, liikluses mitte?

Meis kõigis lööb välja ihalus kõva käe järele. Iseäranis siis, kui meid see kõva käsi ei puuduta.

Täpselt niisugune mulje jääb, kuulates lõputuid arutelusid politsei-teemadel. Et miks passib politsei kiiruseületajaid, käsib torusse puhuda, mitte ei aja pätte taga. Seda on mugav nõuda, kuna meie ise ju pätid ei ole! -- kuigi kiirust armastame ikka aeg-ajalt ületada, vahel ka veidi napsitanult sõita. Kõlavad nõuded, et pättide suhtes tuleks kehtestada totaalne terror, rakendada kõva kätt. Kõige selle asemel «tülitatakse» täiesti ilmaaegu kiirustavaid kodanikke-reisijaid.

Kes on need pätid? Kindlasti organiseeritud kuritegevus, teiste sõnadega maffia, röövlid, korterivargad, autoärandajad, maksupetturid. Ent kui avaneb võimalus osta salaviina, maksumärgita sigarette, piraatplaate -- kas ütleme nendele pättidele kindla ei?

Kuni liikluskord pole otsustavalt paranenud -- kõige parem baromeeter on meie endi suhtumine kiiruse ületamisse --, on liikluspolitsei tagasikutsumine ennatlik. Liiklushuligaan on täpselt samuti huligaan, üks pättidest, kelle tagaajamist me nõuame.

Ei ole tähtsamaid ega vähemtähtsaid õigusrikkumisi, mis ei vajaks tähelepanu, mil võiks silma kinni pigistada. On vaid kergendavad ja raskendavad asjaolud. Olukorda ei paranda ka üksik ülikarm karistus kogemata vahelejäänule, vaid tervel õigusteadvusel pidev silma pealhoidmine.

Autor: Mati Feldmann