Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kõva käe ihalus, liikluses mitte?
Meis kõigis lööb välja ihalus kõva käe järele. Iseäranis siis, kui meid see kõva käsi ei puuduta.
Täpselt niisugune mulje jääb, kuulates lõputuid arutelusid politsei-teemadel. Et miks passib politsei kiiruseületajaid, käsib torusse puhuda, mitte ei aja pätte taga. Seda on mugav nõuda, kuna meie ise ju pätid ei ole! -- kuigi kiirust armastame ikka aeg-ajalt ületada, vahel ka veidi napsitanult sõita. Kõlavad nõuded, et pättide suhtes tuleks kehtestada totaalne terror, rakendada kõva kätt. Kõige selle asemel «tülitatakse» täiesti ilmaaegu kiirustavaid kodanikke-reisijaid.
Kes on need pätid? Kindlasti organiseeritud kuritegevus, teiste sõnadega maffia, röövlid, korterivargad, autoärandajad, maksupetturid. Ent kui avaneb võimalus osta salaviina, maksumärgita sigarette, piraatplaate -- kas ütleme nendele pättidele kindla ei?
Pätid on samamoodi needki, kes armastavad liialt kihutada. Kihutamise taga ei ole muud peale edevuse ja omamoodi eneseteostuse, igatahes ajavõitu küll mitte.
Millist olulist kasu annab veerand tundi Tallinna ja Tartu vahel? Pole võimalik kahelda, et liigkiirus koos joomase peaga on liiklusõnnetuste põhjustaja number üks.
Liiklusõnnetustes on selle aasta 9 kuuga hukkunud 159 inimest, tahtliku tapmise ja surmaga lõppenud üliraske kehavigastuse juhtumid on samal ajal hauda viinud 179. Seega jääb liiklusõnnetuses hukkunute arv ainult veidi tapetute arvule alla. Et osa on liikluses hukkunud omal süül, jääb üpris nõrgavõitu lohutuseks.
Me toome õiguskorra eeskujuks Singapuri, kus juba lennujaamas on tervituseks üles pandud uimastite grammid, millest piisab surmanuhtluse määramiseks smugeldamise eest. Samas Tai kohtuotsus meie narkokulleritele on väidetavalt liiga karm, sest meil mõistetaks samalaadse kuriteo eest kuus aastat vanglat. Lisaks polegi Tai vanglad puhkekodud, vaid tingimused neis on pagana närud. Seega taas karm käsi, aga valikuliselt?
Veri on paksem kui vesi, eestlasi on vähe ja me peame kokku hoidma. Kuid mujalt pärinevatele (vaikimisi) kurjategijatele kõva kätt nõudes peame valmis olema ka ise kõva käe alla sattuma. Kui mitte Eestis endas, siis vähemalt mujal.
Seadused on igal pool erinevad, Themise käsi võib olla ootamatult karm. Ei ole mõtet minna islamimaailma alkoholiga praalima, võib saada avalikult ihunuhtlust. Võib-olla on tõesti USAs kiiruse mõõtmist harvem, ent kui künklikus San Fransiscos ei keera parkimisel esirattaid risti, ähvardab ootamatult karm trahv. Võiksime sinisilmselt küsida: mille eest?
Brasiilias tegutsesid omal ajal nn surmaeskadronid, politsei erijõud; Haitit hoidis aastakümneid hirmuvalitsuse all salapolitsei, tontoon-makuudid; Argentinas jäi enne tsiviilvalitsuse kehtestamist jäljetult kadunuks üle 2000 inimese.
Seega pole igatsus kõva käe järele probleemi lahendus. Kõige paremal juhul võime sattuda sellesse aega, mil «inimkond tuli raudse käega juhtida õnnele». On teada, et kõige tõhusamalt ennetab uusi kuritegusid seniste kuritegude avastamisprotsent, mitte karistuste karmus. Karistuste karmistamine muudab ainult kuritegevuse jõhkramaks.
Kuni liikluskord pole otsustavalt paranenud -- kõige parem baromeeter on meie endi suhtumine kiiruse ületamisse --, on liikluspolitsei tagasikutsumine ennatlik. Liiklushuligaan on täpselt samuti huligaan, üks pättidest, kelle tagaajamist me nõuame.
Ei ole tähtsamaid ega vähemtähtsaid õigusrikkumisi, mis ei vajaks tähelepanu, mil võiks silma kinni pigistada. On vaid kergendavad ja raskendavad asjaolud. Olukorda ei paranda ka üksik ülikarm karistus kogemata vahelejäänule, vaid tervel õigusteadvusel pidev silma pealhoidmine.
Autor: Mati Feldmann