Rahvuslik kokkulepe on võimalik ja vajalik

Professor Kaarel Kilvits suhtub skeptiliselt rahvusliku kokkuleppe ideesse, näeb selles pigem pidurit kui vedurit (vt. Rahvuslik kokkulepe võib pidurdada arengut). Ta mainib, et selline kokkulepe on olemas vaid Iirimaal. Nii Iirimaa kokkuleppe koostamise ajal kui ka Eesti on erandolukorras. Me siirdume uude ühiskonnakorraldusse, kus teatud valdkondade põhimõtteliste otsustuste roll on liiga suur, et jätta see vaid võimul oleva erakonna teha. Erakonnad oma väljaarenemata programmidega suudavad edasiliikumise liiga vonklevaks muuta, vähendades liikumiskiirust.

Alati tasub kiigata stabiilselt arenenud Põhjamaade suunas. Kui lähemalt uurida, siis selgub, et meil seni küll idee tasandil olev rahvuslikuks kokkuleppeks kutsutav ja allkirju igatsev dokument on Põhjamaades elu loomulikuks osaks ilma paberil vormistamata. Kõik järgivad ühiskonnas aktsepteeritud põhiväärtusi ja ei kujuta ettegi, et kuidagi teistmoodi oleks võimalik. Erakondlikud väitlused jäävad rangelt nendesse raamidesse, olgu siis kõne all maksupoliitika, kolmanda sektoriga seonduv või mõni muu teema. Meil puuduvad need ühiselt mõistetud üldised väärtused ja need on vaja luua. Meie valida on, kas kujundame need kõigi ühiskonnaliikmete poolt tunnustatud väärtused paarisaja aasta jooksul loomulikul teel või suudame teatud asjades kiiremini kokku leppida.

Kindlasti saab kokku leppida, et Eesti on üks, ja kavandada selleks üldised seisukohad. Kindlasti kuulub rahvusliku kokkuleppe hulka tasakaalustatud eelarve põhimõte ja maksupoliitika stabiilsus või hoidumine selle edasi-tagasi hüpitamisest. Ilmselt kuuluvad kokkulepitavasse valdkonda riiklikud sotsiaalsed garantiid, palga muutumise põhimõtted pikemas perspektiivis, sotsiaalhoolekande ja -abi ulatus. Ma ei jaga Kilvitsa muret Elcoteqi juhtkonna võimaliku mittetõsiduse osas. Elcoteqi juhtkond vajab aegsasti just sellealast infot. Loomulikult on Elcoteqil seejärel vabadus otsustada, kus tootmist jätkatakse.