Sel kapitalivoogude piiramise perioodil oli T?iili majanduskasv keskmiselt 7 aastas. Peale selle tähendasid kapitalipiirangud, et kui Ladina-Ameerikas oli kümnendi teisel poolel majanduslik tagasilangus ja depressioon, kuna spekulatiivne kapital enamasti põgenes Ladina-Ameerika riikidest, siis T?iili suuresti pääses sellest. Muidugi kannatas riik vasehindade languse tagajärgede käes, sest kapitalivoogude kontrollimine ei suuda lahendada kõiki probleeme.
Praegu T?iili piiranguid kapitali sissevoolule ei kehtesta. Milleks siis muretseda selle pärast, et uus kaubanduslepe keelab seda, mida T?iili ei tee?
Tänapäeval pole probleem liigses kapitali sissevoolus, sest rahvusvahelised turud on suuresti tekkivate turgude vastu pööranud. Seega pole kapitali sissevoolu piiramine praegu vajalik. Tulevikus võib see aga muutuda. Selline sissevool kujutab endast ohtu ja viib ebastabiilsuse suurenemiseni, mitte suurema majanduskasvuni. Peale selle riskivad suure lühiajalise võlaga riigid oma poliitilise autonoomiaga. Kui esile kerkib juht, kes pole Wall Streetile meeltmööda, võivad turud tõsta intressimäärad ülemäära kõrgele, ähvardades riigi pankrotti viia, kui inimesed ei vali rahamaailmale rohkem meeldivat juhti. Hiljutine paanika Brasiilias enne president Lula valimist on selle kohta heaks näiteks.
Vabakaubanduslepped ei garanteeri vabakaubandust, kuna USA kasutab paljusid teisi protektsionistlikke vahendeid importkaupade sisseveo tõkestamiseks. Pärast NAFTA sõlmimist astus USA samme tomatite, maisiluudade, avokaadode ja veoautode veo piiramiseks. T?iili näeb nüüd samasuguste sammude astumist mõnede tähtsate ekspordiartiklite, nagu vein ja lõhe, suhtes. Kui T?iili peaks leidma teisi tooteid, mis suudavad konkureerida USA tootjate omadega, kehtestataks nendegi puhul piirangud.
USA valitsuse põhifilosoofia on, et nende tootjad on paremad kui ükskõik millise teise riigi omad. Seetõttu peab juhul, kui mingi riik USA tootjad üle lööb, olema tegemist mingi ebaausa afääriga. See mõttekäik trotsib aga peamisi majandusteooriaid ja tervet mõistust, mille kohaselt baseerub kaubandus sellele, et iga riik ekspordib kaupu, mis peegeldavad selle suhtelisi või võrdelisi eeliseid.
Liiga paljud ameeriklased usuvad, et kaubavahetus on hea, aga import paha! Õige vabakaubanduslepe algaks nendinguga, et pole vahet, kus kaup on toodetud: ebaaus kaubitsemine on ebaaus, olgu tootjaks ameeriklane või t?iillane.
Aastate jooksul on USA välja töötanud korraliku seadustekogu USA-sisese ebaausa kaubavahetuse määratlemiseks, sõnastades näiteks selle, mis on röövhinnapoliitika ja kuidas seda ära tunda. Need seadused põhinevad majanduslikel põhimõtetel.
Kuigi need pole täiuslikud, on need tunduvalt paremad kui nn vabakaubanduse seadused, mis rakenduvad rahvusvahelise kaubanduse puhul, kuid ei kujuta endast midagi enamat kui jultunud protektsionismi.