Venemaa turgutab majandust naftafondiga
Venemaa rahandusministri Aleksei Kudrini teadaanne, et Venemaa asutab nafta baasil stabilisatsioonifondi, tuli õigel hetkel.
Nafta olukord maailmas on huvitav. Hinnataseme 30 dollarit barrelist juures jäävad naftahinnad kõrgeks isegi hoolimata sellest, et loid globaalmajandus tähendab väikest nõudlust nafta järele. Varasem seisukoht, et Iraagi naftaressursside vallutamine USA poolt murrab OPECi ja läkitab naftahinna alla, osutus mõttetuseks. Isegi suurenenud turvalisuse korral kulub viis aastat, enne kui naftavool Iraagist täisvõimsuse saavutab.
Nüüd, kus USA majandus jõuliselt taastub, peaks naftahind kõrgel püsima või lähitulevikus veelgi tõusma. See tähendab, et fond võib mitu aastat kasumit loota. Selles peitub nii võimalus kui ka hädaoht.
Naftafondi tuleb näha kui rahvamajanduse stabiliseerimise vahendit, mis on lahutatud tavalistest tuluallikatest. Tänapäeval püüab enamik maailma rahandusministreid eelarvet äritsükliga tasakaalustada. Riigitulud ja riigikulud võrdsustatakse, kui majandus normaalselt kasvab.
Kui tootlus kasvab rohkem, on eelarve plussis; kui see kasvab vähem, siis puudujäägis. Ülejääke kasutatakse võlgade tagasimaksmiseks ja laenamine finantseerib puudujääke. Riigivõlg jääb tsükli kestel samale tasemele. Seega on eelarve stabiilsuse põhinäitaja püsiv võla ja SKT suhe.
Sellises riigis nagu Venemaa, kus eelarvetuludest pool pärineb naftamaksudest, võrdsustub naftafondi loomine kohustusega tasakaalustada eelarve äritsükliga. Ainult et antud juhul on tegemist naftahinna tsükliga.
Sellise strateegia on dikteerinud asjaolu, et naftahinnad on muutlikumad ? ja seega eelarve jaoks destabiliseerivamad ? kui SKT kõikumised. Riigimaksud ja -kulud seatakse tasakaalu naftahinna mitmeaastase keskmise tasemel (viimase viie aasta keskmine oleks olnud 22 dollarit barrelist). Naftafond kogub ülejääki või võtab enda kanda puudujäägi, kui nafta hind on keskmisest kõrgem või madalam.
Ülejääki kasutatakse võlgade maksmiseks ja puudujääki finantseeritakse laenu võtmisega, jättes võla ja SKT suhte tsükli jooksul samaks. Niimoodi töötav fond annab jõulise märguande, et valitsus on kohustunud tagama pikaajaliselt tugeva eelarve.
Edu võtmeks on mõistmine, et naftafond on spetsiifilisel eesmärgil loodud piiratud vahend. Ohuks on see, et ametnikud satuvad kiusatusse kasutada seda muude probleemide lahendamiseks, mis hävitavad selle kasu stabiliseerimismehhanismina. Esmane oht seisneb selles, et poliitikud kulutavad ülejäägi valijate hääli koguvatele sotsiaalprogrammidele.
Niimoodi juhtus Venezuelas. Parim kaitse selle vastu on fondi jaoks erikonto avamine sõltumatus keskpangas, kuhu poliitikute näpud ei ulatu. Niimoodi teeb Norra.
Palju varjatumaks ohuks on fondi nägemine otsese vahendina nn "hollandi haiguse" vastu võitlemiseks. See on olukord, kus tulud naftaekspordist viivad valuuta väärtuse üles, vähendades teiste siseriiklike kaupade konkurentsivõimet. Fondi ülejäägi investeerimine välismaistesse väärtpaberitesse takistab vahetuskursi tõusutendentsi.
Sama tulemuse võib saavutada välisvõlgu tasudes, mis on parem strateegia, eriti alguses, kui fond püüab usaldusväärsust luua. Muidugi on tähtis, et Venemaa muutuks energia ekspordist vähem sõltuvaks.
Õige kasutamise korral suudab naftafond sellele eesmärgile kaasa aidata, kuid peab seda tegema kaudselt, siseriiklikule finantsstabiilsusele kaasa aidates. See võimaldab madalaid tegelikke intressimäärasid, mis koos pangandusreformiga on väikeste ja keskmiste ettevõtete kasvamise peamiseks tingimuseks.
Seda aga on omakorda vaja majanduse struktuuri mitmekesistamiseks ja stabiilsema kasvumudeli tagamiseks.
© Project Syndicate.
Autor: Robert Skydelski