Eesti edukaim linnuvaatleja: 281 eri liiki

Eestis on tavaks nimetada kõiki, kes vähegi lindudega tegelevad, ornitoloogideks. See aga pahandab tõsiseid linnuteadlasi, sest ornitoloog tähendabki just linnuteadlast. Ornitolooge on Eestis käputäis, linnuhuvilisi aga tuhandeid. Nad on enamasti koondunud linnuklubidesse ja Eesti Ornitoloogiaühingusse.

Omaette seltskonna moodustavad aga lindurid ehk bongarid. Nad on inimesed, kes peavad pikki nimekirju nähtud lindudest, annavad üksteisele teada haruldustest ja tormavad esimesel võimalusel seda haruldust ka vaatama. Nimetus bongar on Eestisse jõudnud soomlaste juurest, kus bongarlus on üsna ulatuslik rahvaliikumine. Soome bongarid hakkasid kümmekond aastat tagasi kanda kinnitama ka Eestis, sest siin on elavate või läbirändavate linnuliikide arv hoopis suurem kui põhjanaabrite juures.

Bongar on meile võõras sõna ja nii pakkusid linnuhuvilised selle asemele aasta alguses välja nime lindur. Lihtne ja mõnus nimi. Kuid ega neid päris bongareid Eestis polegi, eestlased on rohkem omaettekäija ja iseotsija rahvas. Lindur kõlbab ka lihtsalt linnuhuvilisele, kes nähtu kirja paneb. Juba aastaid linde vaadelnud haridus- ja teadusministeeriumi nõunik Margus Ots kinnitab, et tema päris bongar pole. ?Mul meeldib ka ise uusi liike otsida, aga kuna töö tõttu on mul aega vähe, siis loomulikult lähen kohale ka harulduse teate peale,? selgitab ta.

Hambaarstist lindur Uku Paal Eesti kõige kõvemat lindurit nimetada ei oska, sest hinnangukriteeriume on palju. ?Bongaritest on kõige kõvem soomlane Jan Nordblad, kes on Eestis näinud 294 liiki,? teab Paal. ?Eestlastest ehk Margus Ots 281 liigiga. Mul on 277,? räägib ta.

Sel aastal on Paalil veebruari lõpuks koos juba 88 liiki. ?Pole eriti pingutanud kah. Bongamine ei paku lõbu, otsin ise linde,? kirjeldab ta hobi.

Margus Ots käib enda sõnul aastas linnuretkedel umbes 20 päeva, aga sageli enne tööd ka lihtsalt mõnetunnistel käikudel. ?Sel aastal olen vähe välja saanud ja nimekirjas on vaid 55 liiki,? täpsustab ta.

Nimekirju, mida lindurid peavad, on tegelikult mitmesuguseid. Mõned aastad tagasi oli Eestis üsna populaarne aknavaatlus nimega Windows 2000. Uku Paali jaoks on olulisemateks järgmised: ?Eesti (mis jaguneb spontaanselt leitud ja koos bongatutega kokku), Eesti aastapunktid, Eesti talvepunktid, Lääne-Palearktis, Tartumaa ja Võrumaa punktid, 1. jaanuaril nähtud liigid.? Ebaolulisemad on käes hoitud liigid ja enda kodumaja territooriumilt nähtud linnud, lisab ta.

Mõõduvõtmiseks korraldatakse iga aasta ka suuremaid linnuvaatlusi. Sel kevadel on esimeseks 26.?27. märtsil Läänemaa linnuklubi korraldatav Haapsalu linnuralli. Eesti Ornitoloogiaühingu direktori Andres Kalamehe sõnul toimub ilmselt

augustis ka võistlus nimega Estonian Open, seda korraldab soomlaste Viron Lintuseura. Oktoobri alguses peetakse taas üleeuroopaline BirdWatch 2005.

Enne linnuliikide põhjalikumat otsimist ja vaatlemist tuleb omale kõigepealt üht-teist vajalikku muretseda. Kaua linnatuvisid ja hakke ikka jahtida, otsiks näiteks eksootikat.

Esialgse varustuse saab kätte paari tuhande krooni eest, kuid kui soov pärislinduriks saada, siis kulub kümneid või isegi sadu tuhandeid kroone ? on ju vaja näha ikka kaugemale ja kaugemale, samuti ka kaugemale reisida. ?Kõige rohkem on vaja muidugi pealehakkamist ja tahtmist lahtiste silmadega looduses ringi käia,? tõdeb Margus Ots.

Lindurite slängis on kõige paremad linnuvaatluspaigad linnuaugud. ?Parimad linnuaugud Eestis on rände ajal Põõsaspea, Sõrve, Kabli ja kõik märgalad ? Matsalu, Aardla, Häädemeeste, Pikla, Ilmatsalu,? soovitab harrastuslindur Uku Paal.

Kindlasti on vaja korralikku linnumäärajat. Ornitoloogiaühingut juhtiva Andres Kalamehe kinnitusel on eestikeelsetest poes müügil Lars Jonssoni ?Euroopa linnud? ning Peter Haymani ja Rob Hume?i ?Linnusõbra taskuraamat?. Viimatimainitu on kaalult kergem ning selles on Jonssoni raamatuga võrreldes ka iga liigi kohta rohkem pilte. Samuti osutatakse ?Linnusõbra taskuraamatu? linnupiltidel tihti vajalikele määramistunnustele. Jonssoni määraja eeliseks on samas pikem jutt iga liigi kohta ning lindude levikukaardid. Hinnavahe on Kalamehe sõnul pea kaks korda taskuraamatu kasuks.

Esialgu tundub olulisem määrata linde välimuse järgi. Inimsilm aga kuigi kaugele ei ulatu. Edasi on vaja head binoklit. Algatuseks on küllalt head veneaegsed või ka praegu otse Venemaalt toodud binoklid, need maksavad alla tuhande krooni. Kui linnuhuvi tõsisem, tasub hankida kallim binokkel. Põnev ja edaspidi ka hädavajalik on selgeks saada ?lindude keel?, iga linnuke vidistab ju erimoodi ja nii on võimalik liikidel pisikese piuksugi järgi vahet teha. Selleks tasub muretseda laserplaate linnuhäältega. Eestis anti viimati välja Fred Jüssi ?Eesti laululinde? ning soomlase Jouko Tykkyläineni ?Tiivulised solistid?. Varem on ilmunud CD-plaadid ?Linnukevad Matsalus? ja ?Lahemaa lindude hääli?. Komplektidest soovitab ornitoloogiaühingu juht neljast plaadist koosnevat kogumikku ?Bird Songs and Calls of Britain and Europe?.

Autor: Kristel Vilbaste