Eesti edukaim linnuvaatleja: 281 eri liiki

Eestis on tavaks nimetada kõiki, kes vähegi lindudega tegelevad, ornitoloogideks. See aga pahandab tõsiseid linnuteadlasi, sest ornitoloog tähendabki just linnuteadlast. Ornitolooge on Eestis käputäis, linnuhuvilisi aga tuhandeid. Nad on enamasti koondunud linnuklubidesse ja Eesti Ornitoloogiaühingusse.

Omaette seltskonna moodustavad aga lindurid ehk bongarid. Nad on inimesed, kes peavad pikki nimekirju nähtud lindudest, annavad üksteisele teada haruldustest ja tormavad esimesel võimalusel seda haruldust ka vaatama. Nimetus bongar on Eestisse jõudnud soomlaste juurest, kus bongarlus on üsna ulatuslik rahvaliikumine. Soome bongarid hakkasid kümmekond aastat tagasi kanda kinnitama ka Eestis, sest siin on elavate või läbirändavate linnuliikide arv hoopis suurem kui põhjanaabrite juures.

Bongar on meile võõras sõna ja nii pakkusid linnuhuvilised selle asemele aasta alguses välja nime lindur. Lihtne ja mõnus nimi. Kuid ega neid päris bongareid Eestis polegi, eestlased on rohkem omaettekäija ja iseotsija rahvas. Lindur kõlbab ka lihtsalt linnuhuvilisele, kes nähtu kirja paneb. Juba aastaid linde vaadelnud haridus- ja teadusministeeriumi nõunik Margus Ots kinnitab, et tema päris bongar pole. ?Mul meeldib ka ise uusi liike otsida, aga kuna töö tõttu on mul aega vähe, siis loomulikult lähen kohale ka harulduse teate peale,? selgitab ta.

Lindurite slängis on kõige paremad linnuvaatluspaigad linnuaugud. ?Parimad linnuaugud Eestis on rände ajal Põõsaspea, Sõrve, Kabli ja kõik märgalad ? Matsalu, Aardla, Häädemeeste, Pikla, Ilmatsalu,? soovitab harrastuslindur Uku Paal.

Kindlasti on vaja korralikku linnumäärajat. Ornitoloogiaühingut juhtiva Andres Kalamehe kinnitusel on eestikeelsetest poes müügil Lars Jonssoni ?Euroopa linnud? ning Peter Haymani ja Rob Hume?i ?Linnusõbra taskuraamat?. Viimatimainitu on kaalult kergem ning selles on Jonssoni raamatuga võrreldes ka iga liigi kohta rohkem pilte. Samuti osutatakse ?Linnusõbra taskuraamatu? linnupiltidel tihti vajalikele määramistunnustele. Jonssoni määraja eeliseks on samas pikem jutt iga liigi kohta ning lindude levikukaardid. Hinnavahe on Kalamehe sõnul pea kaks korda taskuraamatu kasuks.

Esialgu tundub olulisem määrata linde välimuse järgi. Inimsilm aga kuigi kaugele ei ulatu. Edasi on vaja head binoklit. Algatuseks on küllalt head veneaegsed või ka praegu otse Venemaalt toodud binoklid, need maksavad alla tuhande krooni. Kui linnuhuvi tõsisem, tasub hankida kallim binokkel. Põnev ja edaspidi ka hädavajalik on selgeks saada ?lindude keel?, iga linnuke vidistab ju erimoodi ja nii on võimalik liikidel pisikese piuksugi järgi vahet teha. Selleks tasub muretseda laserplaate linnuhäältega. Eestis anti viimati välja Fred Jüssi ?Eesti laululinde? ning soomlase Jouko Tykkyläineni ?Tiivulised solistid?. Varem on ilmunud CD-plaadid ?Linnukevad Matsalus? ja ?Lahemaa lindude hääli?. Komplektidest soovitab ornitoloogiaühingu juht neljast plaadist koosnevat kogumikku ?Bird Songs and Calls of Britain and Europe?.

Autor: Kristel Vilbaste