Töötukassa 1,7 miljardit läheb kindlasti vaja

Kuigi Äripäeva nägemuses majanduslangust Eestis enam karta ei ole vaja, nagu kinnisvara maaklerid ei näe lõppu elamispinna kallinemisele ja 1997. a ei uskunud börsil osalejad Eestis aktsiahindade langemise võimalikkusesse, siis mina usun jätkuvalt majanduse tsüklilisse käitumisse ja halvemaid aegu Eesti jaoks ei välista.

Mis juhtub, kui näiteks kolme aasta pärast Eesti majandus ?ootamatult? langusesse suundub ja tööpuudus tõuseb? Oletame, et alates 2006. aastast on maksemäär 0%, töötute arv kasvab 9?10% aastas, palga kasv peatub, hüvitise saajaks kvalifitseerujate osakaal tõuseb uute töötute seas 30?35 protsendile (täna 22%), hüvitise kestus kasvab 12%, kollektiivselt koondatute osakaal tõuseb tänaselt seitsmelt protsendilt kaheksale (uute töötute seas) ja pankrotid muutuvad sagedasemaks. Sel juhul jaguks töötukassa vara väljamakseteks umbes 2?3 aastaks. Näitena toodu ei ole kindlasti kõige mustem stsenaarium. Äripäeva arvates oleks just siis õige aeg makse kehtestamise juurde tagasi pöörduda ? kuid kas on ikka kõige õigem majanduslikult niigi rasketel aegadel tõsta majandusagentide maksukoormust?

Erinevalt peaminister Andrus Ansipist ei ole mina veendunud, et töötukassasse kogunenud 1,7 miljardit ei lähegi Eestil kunagi vaja ? miinimummäärade korral ületaksid väljamaksed sissemakseid majanduslanguse perioodil kindlasti. Ka ilma majandusraskusteta võiks miinimummäärade korral väljamaksed ületada sissemakseid hüvitise saajaks kvalifitseerujate osakaalu kasvu korral uute töötute seas üle 50%; Soomes on nimetatud näitaja sellisel tasemel.

Või strukturaalse tööpuuduse korral, kui töötuks jääb suur hulk kõrgepalgalisi töötajaid. Jällegi saab näite tuua põhjanaabrite juurest, kus viimastel aegadel on väljamaksed kasvanud hoolimata üha alanevast tööpuudusest.

Kindlustuse vajalikkust on juba paljud tundnud: alates 2003. aastast on väljamakseid tehtud 44 000 isikule kogusummas üle 600 miljoni krooni. Äripäev teeb oma juhtkirjas ?tagantjärele tarkusena? järelduse: ?Töötukassat polnudki tegelikult vaja luua?. Võib-olla tõesti, kuid töötuskindlustust kui kindlustusliiki siiski oli ? hüvitist saanud isikud on kindlustuse kaudu saanud rahaliselt tagasi rohkem, kui eelnevalt sisse maksnud ja kindlasti tundnud enda jaoks ebastabiilsetel aegadel töötuskindlustuse vajalikkust.

Ja just tagantjärele, nagu igasuguse kindlustuse puhul: kindlustuspreemiat ei tahaks keegi meelsasti maksta, kuid on ikka kergem küll, kui kindlustusselts sinu asemel sulle varastatud auto asemele uue ostab ? oma reservide arvelt. Ilma töötuskindlustussüsteemita oleks ka Äripäeva otsitud ELi kurjad silmad Eesti peal, sest praegune töötu abiraha süsteem ei suuda kindlasti täita euroopalikke sotsiaalse kaitse nõudeid, mis eeldavad vähemalt 45% ulatuses eelneva sissetuleku tagamist.

Töötuskindlustuse sihtfondid on hoolimata tänastest headest aegadest siiski vajalikud, hoopis teine teema on nende suurus ja kolmanda fondi ehk riigikassa halduses oleva töötukassa reservkapitali mõttekus tänasel kujul. Nimelt ei ole viimast võimalik kasutada enne, kui maksemäärad on tõstetud maksimaalsele võimalikule tasemele.

Reaalsuses võiks siis tekkida situatsioon, kus majanduslikult rasketel aegadel on sihtfondide defitsiidi tõttu vaja tõsta maksemäärasid, kuigi rahandusministeeriumi halduses on olemas varem kogutud reservkapital.

Seda, et töötukassa nõukogu reservide kasvutempot liiga suureks pidas, väljendati juba eelmisel aastal oma ettepanekus makse määra alandada. Ja miks ka mitte laiendada hüvitise saajate ringi, seda muidugi makset maksnute arvel, ja lähtudes mõttest ?Tööl on parem?.

Autor: Ene Õunmaa