Mehhiko lubab heita pilgu minevikku

Maiade kultuuri hotellikõrgused püramiidid, tuhandeaastased veesüsteemid ja palliplatsid on minu jaoks alati olnud Mehhiko märksõnad. Kõlab kuidagi ebausutavalt aga samas võimsalt. Nagu müüt. On ta siis olemas või ei!?

Hollywood on üksmeelselt Mehhikot kujutanud eranditult tekiilavinese sombreerode ja paukuvate püstolite kodumaana. Lõgismaod ja carramba, kerkiv sombreero serv, mille alt ilmuvad nähtavale lopsakad vuntsid ja tumekurjad silmad ? klassika.

End USAst ja Kanadast distantseeriv riik on uudiste järgi endiselt lõunapoolsete narkootikumide transiitmaa. Euroopa saatkonnad Mehhikos hoiatavad oma kodanikke üksi liikumise, hääletades reisimise, kõrvaltänavates kolamise eest. Väga ettevaatlik tuleb olla kohaliku toidu ja veega. Autoga reisides olevat tõenäosus röövitud saada justkui sajaprotsendiline.

Samuti olevat riik endiselt sisepoliitiliselt pigem plahvatusohtlik. Tõde on ilmselt selleski, sest mida lähemale sisemaale, seda rohkem kohtas kaitsevärvides ja okstega peidetud valvepunkte, teede ääres autosid tähelepanelikult seiravaid sõduritesalku ning maasturite kaupa kuhugi kihutavaid sõjamehi.

Teistsugust Mehhikot lubavad suuremate t?arterlende korraldavate Euroopa lennufirmade kodulehed. Unistusi kütvad kaadrid Kariibi mere sügavsinisest veest, sadade kilomeetrite kaupa lumivalge liivaga randu, lapsi sõidutavad delfiinid ning suveõhtud el mariazzide ahastavate viiuli- ja trompetisoolodega ? see on teine Mehhiko.

Esmane kokkupuude selle riigiga tundub kinnitavat pigem Hollywoodi ettekujutust Mehhiko (ja teiste Lõuna-Ameerika riikide) kafkalikust bürokraatiast. Ometigi ? vähemalt Mehhiko lõuna- ja keskosa suhtes loeksin müüdi kehtetuks. Kui pagas on korralikult turistilik ja ise endale tähelepanu ei tõmba, on tolli läbimine lihtsam kui Läti piiril.

Kindlasti on oma osa selles, et Briti lennukompanii teenuseid kasutades olen seni maandunud ja väljunud riigist nende turismipoolsaare Yucatani pealinna Cancuni kaudu. Euroopast reisides variante oluliselt rohkem polegi ? lisaks Cancunile saab maanduda kultuuripealinnas Méridas ja päris pealinnas Mexico Citys.

Tundub, et vähemalt Yucatani osas on Mehhiko võimud teinud otsuse ? turistidelt legaalselt raha ära võtmine on pikemas perspektiivis tulusam kui nuiameetodi kasutamine. Ameeriklased ? ehk gringod nagu kohalikud neid halvustades kutsuvad ? on lahked, aga hellitatud-nõudlikud, ülbed ja mugavad. Seepärast on kindlasti mõistlikum pakkuda neile turvalist raharaiskamist kui riskida USA välisministeeriumi hoiatusega oma kodanikele Mehhikos lokkavast vägivallast ameeriklaste suhtes.

Mehhiklased oma vastumeelsust gringode suhtes ei varja. Õnneks suutsime ilmselt olla mitte-gringolikud. Ikkagi on parem olla abstraktsest Euroopast või täpsustatult Skandinaaviast, sellega oled kohe sõber, amigo.

Kultuurile tugevalt rõhuvas Méridas kinnitas kultuuritöötaja Marcello meile korduvalt ? te pole gringod, olete amigod. See tähendas meile väärtuslikku infot lähema aja parimatest kultuurisündmustest, aga ka isiklikku kohaleviimist ühte kalleimasse sealset käsitööd müüvasse kauplusesse. Muide, Euroopas reisinud Marcello oli väheseid, kes Eesti asukoha Skandinaavia täpsusega ära määras.

Mérida on ajalooliselt võimas ? nimelt on seal Ameerika kontinendi vanim katedraal. San Idelfonso katedraal ehitati aastail 1561-1599 tollastele maadeavastajatele paraku omaselt ? hiiglaslikud kivid saadi sealtsamast iidsest maiade linnast TŽhost. Tänaseks on olemas Mérida, aga puudub TŽho.

Kaasaegses Hollywoodi toodangus tehakse vahet ? Mexico City ja Cancun. Esimene neist on metsik kant, kuhu peamiselt põgenetakse, teine ülim rahu sinise sooja mere kaldal, kus pole vaja millegi pärast muretseda...

Ka muus osas pole Hollywood Mehhikole liiga teinud ega idealiseerinud. On olemas kuumast värelevad üksikute kaktusepuhmastega liivaväljad, peamiselt lendav ning roomav fauna, ja mitte millestki huvituv lugematu arv tuvastamatut päritolu koeri. Tuules kiiguvad üksikud uksed ja kirjud vaibad valgustamata laudonnide ees, sombreeroserva alt vilguvad tumedad silmad mustade vuntside kohal ning kõikevarjavad pont?od ? re?issöörina rohkem ei vajakski.

Fantaasia töötab täisvõimsustel aga actionŽit õnneks ei järgne. Katse-eksituse meetod on seni näidanud, et kui tahta kuritegevust tunda saada, tuleb selleks ikka ise vaeva näha. Asjaolud oleks teisiti, kui liikuda tuvastamata rahvaarvuga pealinnas tekiilauimas, dollarid taskust rippumas ning mehhiklasi solvav hispaaniakeelne kiri t-särgil.

Kuid enne n-ö Hollywoodi Mehhikoni jõudmist tahab eestlane kui samuti paljukannatanud kultuurrahva esindaja näha legendaarset maiade kultuuri. Õigemini ? seda, mis maiad endast maha jätsid. Võimsaid kultuure mahtus Mehhiko territooriumile veelgi, aga Yucatan annab parima ülevaate just maiade elust. Suuremad maiade linnad Chichén Itsza ja Uxmal mahutasid Viljandi või Pärnu jagu elanikke. Tänases mõistes. Tuhatkond aastat tagasi tähendas selline elanikearv aga eriti võimast ja edukalt toimivat kogukonda. See võimaldas seista hea enda kaitsel ning võita vaenlasi. Nii olevat Chichén Itza kuulsaima püramiidi Kukulcani järskudel treppidel ohverdatud pärast edukaid sõjakäike kümneid tuhandeid vange.

Maiade tänased elukohad on oma lihtsuses väga leidlikud. Tavaliselt seisneb elumaja ühes suures ruumis. Ukse ja/või akende olemasolu pole määravad. Paremal järjel peredel on põrand valatud betoonist, kes sellest ei hooli või ei saa endale lubada, on rahul maapinnaga. Magatakse samas ruumis võrkkiikedes, mis päevaks lihtsalt kokku lapitakse. Toas on kindlasti väike altar, mis kannab sümboleid nii maiade kui roomakatoliku usust, samuti lähedaste pilte. Väidetavalt pidi ka televiisor edukalt altari ülesandeid täitma?

Eestlaste jaoks võiks Mehhiko olla väga huvipakkuv mitmel põhjusel. Lisaks ammendamatule muistsete indiaanlaste kultuurivarule nimetan indiaani külasid, paradiislikku Kariibi mere randa ja aastaringset suveilma, mis tähendab toredat päevitust. Teisalt lopsakas d?ungel ? tõsi, selles osas tasub liikuda edasi Belizé ja Guatemala poole ?, flamingod, alligaatorisood ja puumad, jaaguarid, kilpkonnad, sisalikud.

Autor: Peeter Eerik Ots