Raha kõlbab, inimene mitte?

Tööjõupuudus võib peatselt hakata takistama meie ettevõtete arengut, seepärast peab Äripäev mõistlikuks, kui Eesti avab oma piirid tööjõule ka väljapoolt Euroopa Liitu. Kunagised hirmud, mis sundisid kehtestama sisserändele piiranguid, peaksid olema nüüdseks üle elatud.

Äsja taasiseseisvunud Eesti ei tahtnud midagi kuulda suurest idanaabrist ega tema kodanikest, venelastest. Poole sajandi pikkuse okupatsiooni tulemus, võiks öelda - paratamatu suhtumine, aja märk. Oli uus rahvusliku ärkamise aeg, müüsid hästi need poliitikud, kes rahvusluse oma lipukirjaks seadsid. Sisserände kvootki on omamoodi tolle aja märk - sündis peamiselt hirmust siia kippuvate venelaste hordide ees.

ERSP sulandus ajapikku teistesse erakondadesse, rahvusluse asemel sai isikliku heaolu tõotamine selleks, millega erakonnad plusspunkte teenisid ja hääli püüdsid. Majanduse seisukohalt ei oma rahvus tähendust. Ehk vaid niivõrd, kuivõrd see, et eestlased lõid Hansapanga, Tallinki, ajab põue uhkusest punni.

Tänaseks on hallipassiomanike arv jäänud alla neile, kes eelistasid mittekodaniku staatusele Eesti oma koduks tunnistada. Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige. Järjest enam eestlasi lahkub välismaale tööle ja kodus on töötajatega kitsas käes ehitajatel ja laevaehitajatel, IT-firmadel. Kvoot aga püsib, ja veel enam - Eesti ametivõimud keeravad bürokraatiale veel vinti peale.

Toimetus viitab Balti Laevaremonditehase juhtumile, kus majandusministeerium mitte üksi ei venita kooskõlastuse andmisega tehasele ukrainlastest tööliste sissetoomiseks, vaid on ka kaheksa kuud tehasele vastuse võlgu. Minister Edgar Savisaar jonnib?

Ei ole kvooti, pole poliitikuil võimalust mängida.

Samas tekitab Prantsusmaal toimuv kõhedust - ei tahaks küll koduõuele mässavaid võõraid, kes vastutasuks riigi lahkusele kauplusi puruks peksavad või autosid põletavad.

Ametiühingud on võõrtööjõu sissetoomise vastu, sest paljud oma inimesed on endiselt tööta, ja parema meelega näeksid nad, et Eesti meelitaks koju hoopis võõrsile lahkunud.

Sotsiaalministeerium leiab, et võõrtööliste sissetoomiseks puudub praegu ja ka lähiaastail vajadus. Mullune uurimus näitab, et vaid üksikud ettevõtted sooviksid lisatööjõudu mujalt. Pealegi on täisikka jõudmas laulva revolutsiooni ajal ilmavalgust näinud lasterohke põlvkond, kes samuti tööd vajab.

Vastuargumente on seega mitugi tõsist. Samas, raskesti kättesaadavat ihaldatakse alati rohkem kui seda, mida ei keelata. Ei ole ka Eesti nii ahvatlev riik (kuigi oleme rikaste rahvaste edetabelis 34. kohal), et siia tormaks piiride avanedes kohe kõik töötud ida- ja lõunapoolt. Meil on taevas hall ja lumi märg ning palgad jäävad kordades alla teiste ELi maade omadele. Eesti jääb pigem vahepeatuseks teel idast läände.

Ja peamine, me teame, kus on meil tööjõudu puudu, eks koolitagem siis oma töökäsi ise, kaob vajadus neid sisse tuua.

Need ukrainlased, kes ootavad Savisaarelt vastust, on samas olukorras, nagu olid eestlased enne ELi liikmeks saamist, koputades sageli asjatult nii mõnegi rikka lääneriigi uksele, et leida tasuvamat tööd. Praegugi on mitme ELi maa piirid võõrastele tööinimestele, sh eestlastele, suletud. Saksamaa oma näiteks.

Eesti kritiseerib tööjõu vaba liikumise kitsendamist valjuhäälselt, alustades Euroopa Komisjoni asepresidendist Siim Kallasest ja lõpetades kohalike poliitikutega. Toimetuse meelest on see silmakirjalik: mis põhimõte see on, mis valikuliselt kehtib. Ja raha kõlbab, aga tööinimesed mitte? Me ei ütle ju Vene, Hiina, Jaapani või Ukraina investoreile, et nende raha ei kõlba.

Autor: ÄP