Tortillast saab Mehhikos nii süüa kui ka juua

Vaesemates muldpõrandaga majakestes valmistab perenaine söögiks peamiselt tortillasid ja ube. Kui kohvioad on otsas, kõrvetab ta tortillad lihtsalt sedavõrd üle, et kuumas vees leotatuna annavad need tee mõõdu välja. Küpsised tee kõrvale saab samuti tortilladest - tuleb neid lihtsalt rohkem praadida.

Parimaid maitseüllatusi pakkus aga mereandide käsitlemine. Kogu täiega röstitud hiidkrevetid ja lahti lõigatuna tulel praetud kalad sõime viimseni ära. Kord nautisime kohalikku kööki jõesängi ehitatud varjualuses, kus elekter täitis kahte ülesannet. Külmkapis pidi alati olema külm õlu ning parimad salsarütmid pidid mütsuma võimalikult valjult.

Vett kohalikud kaevust või jõest ei võta. Jääd ja vett vedavaid sõidukeid kohtas Mehhikos igal sammul, ka kõige uskumatumatel mägiteedel mõnekümne elanikuga küla varustamas.

Korrakaitsjate tegevust nägime Playa del Carmeni rannakülas, kus mõnikümmend meetrit meie hotellist eemal süttis segastel asjaoludel kohalik ööklubi. Tuule suund oli meile soodus, jäime pealtvaataja ja veetassija rolli. Ööklubi koosnes peamiselt suurest letist, ümber kiikedest n-ö baaripukid ja ülisuur rookatus. Tugev tuul viis sädemed rookatustest kiiresti edasi ning mõne hetkega läks läbi hotellirajooni paarikümne meetri laiune tulekahjuriba.

Tuletõrje pumbas kohalike tärnihotellide basseinidest vett tule liikumissuunale jäävate majutuspaikade seintele-katustele. Kuigi ärevus ja segadus oli suur, jäi tunne, et sisimas ollakse rahulikud. On ilmselt tulekahjugi kõigest üks tagasilöökidest, mis seda kaunist randa ikka aeg-ajalt külastab.

Mullu suvel ja sügisel elas sealne rahvas üle mitu ägedat orkaani ja tornaadot. Kuigi kannatada sai peamiselt patupesa Cancun, oli valge liiv ja teed päris pikalt mööda Kariibi mere randa ära uhutud. Kiiduväärselt nõudis omavalitsus ülesehituse ja turismiarenduse juures omapäraste värvikate hoonetega kunagise kaluriküla olemuse säilitamist.

Vaated katkenud kiirteest saatsid meid Lõuna-Mehhikos pea kogu Vaikse ookeani rannale jääva tee Guatemalast Tuxtlani. Rannikul märatsenud loodusjõududest andsid aimu kuni poole kilomeetri laiused rajad mägedest ookeanini, põhjas lahtiuhutud puid ja muud sodi.

Mehhikos tunneb end kõige paremini kohalikega nende keeles suheldes. Kuigi kogu turistile hõlmatav Yucatani poolsaar suhtleb valgetega soravas inglise keeles, jääb peateedest kõrvale astudes sellega hätta. Küll oskab iga pisemgi põnn turistitrükistele märgitud külakeses küsida "give me a peso". Samahästi võiks ta küsida ka dollarit, see valuuta on koos peesoga kõrvuti käibel kõigis suhetes.

Fotod: Peeter Eerik Ots

Autor: Peeter Eerik Ots