Pakri: rannamõnu ja ekstreemelamused

Väike-Pakri saarte asustamise ajalugu ulatub tagasi 14. sajandisse, mil rootslased saartele kolisid. Kalapüügile lisaks tegeleti ka viljakasvatuse ning -kaubandusega, mille tõttu saarte algne rootsikeelne nimi Rågöarna tähendas eesti keeles Rukkisaari. Rootslased on läbi aegade olnud ka Pakri saarte peamised asukad, eestlasi on seal elanud vähe. Praegu on kõik külad maha jäetud ja vaid ühe elanikuga saartele on rajatud kaitseala.

Väike-Pakri kauneimad vaated avanevad põhjaküljel kõrguvalt pankrannikult. Sinna suundujad saavad valida autotee ning piki pangaserva kulgeva jalgraja vahel. Viimasel jalutades tasub olla ettevaatlik, et imeilusaid looduspilte nautides jalg kogemata ei väärataks või libastuks.

Ümbrusele saab heita pilgu pankrannikule püstitatud meremärkide tipust, kust silm haarab nii saari kui Pakri poolsaart ja kilomeetrite kaugusel merel seilavaid laevu. Massiivsed pangast murdunud paelahmakad katavad rannajoont ja mõjuvad hiiglaste kätega rannale rajanud kolossaalsete ehitistena.

Eriti ilusad on päikeseloojangud pankrannikul, kui kuldne valgus matab kogu ümbruse endasse - kuni viimaks saabub pimedus ja on aeg laagrisse tagasi suunduda.

Väike-Pakrit ja Suur-Pakrit ühendavad pikk kivimuul ning nõukogude sõjaväe ehitatud tankisild. Praeguseks on sild osaliselt lagunenud, mistõttu saarelt saarele pääs on kujunenud parajalt ekstreemseks katsumuseks. Kel vähegi ettevaatlikkust ja ronimisjulgust, saab aga ilma probleemideta silla katkisemadki osad läbitud.

Kui Väike-Pakri on algupärasemana säilinud, siis Suur-Pakril võib igal sammul kohata okupatsioonivägede laastamistööd. Kogu poolsajandi olid saared pommilennukitele õppepolügooniks. Pakri saari kasutasid sihtmärgina koguni kaugpommitajad Vladivostokist. Pommitamiste peamine eesmärk oli harjutada Läänemere-riikide ründamist.

Linnalegendid räägivad, et Paldiski koolilapsed nägid alailma, kuidas lennukid taevast alla tuhisesid, oma pommikoorma saartele heitsid ning siis tulesammaste ja sähvatuste saatel taas kõrgusesse tõusid. Vahel mõni lennuk aga enam üles ei tõusnud ning peagi küsitlesid kohalikud nahkmantlites onud lapsi, et teada saada lennukite täpsem kukkumiskoht.

Pommitamised Suur-Pakril olnud koguni sedavõrd intensiivsed ja ohtlikud, et likvideeriti Väike-Pakril asunud tulejuhtimistorn, et sealt pommitamisi juhendanud sõdurid oma elu ei kaotaks. Nii mõnigi väsinud või tüdinenud lendur põrutas aga pommikoorma sihilikult hoopis naabersaarele või merre, mistõttu võisid viga saada ka süütud kõrvalseisjad.