Edgar Savisaar: Eesti on palkade poolest konkurentsivõimetu

On saanud selgeks, et Eesti on oma palkade poolest täiesti konkurentsivõimetu ning on ilmne, et juba mõne aasta pärast ulatub meie praeguste palkade korral Eestist läände tööle minejate hulk pooleni igal aastal tööikka jõudvast noorte hulgast. See tähendab, et siis jääb meil igal aastal pensionile kolm korda rohkem inimesi, kui neid tööturule juurde tuleb. Ja see on igatahes hoopis karmim lugu kui inflatsiooni mõningane suurenemine.

On tõsi, et sisemajanduse kogutoodangu (SKT) järgi arvutatult on ühe Eesti töötaja kohta tulev tööviljakus neli–seitse korda madalam kui nn vana Euroopa riikides. Aga kui olukorda natuke sügavamalt analüüsida, siis selgub, et tegelik tööviljakus on vähemalt 90% tegevusaladel võrdne.

See, mille poolest me Lääne-Euroopa riikidest erineme, pole mitte niivõrd meie viletsam töökorraldus ja madalam tööviljakus, vaid asjaolu, et me oleme eksporttoodangut loovas majandussegmendis kas alltöövõtjad või siis ei suuda me oma nime all oma toodanguga iseseisvalt maailmaturule jõuda.

Just mõningane, sest ilmselt on lugupeetud professorid poliitikuid liialt uskunud, kui nad nende järgi ja ilma arvutamata väitsid, et õpetajate, arstide ja korravalvurite ning veel mõningate avaliku sektori töötajate keskmise palga tõstmine nelja aasta jooksul 25 000 kroonini toob endaga 400-protsendise inflatsiooni. Absurd, sest selleks ettevõtmiseks kulub lisaks niigi toimuvale palkade kasvule ainult 1% iga järgmise aasta sisetoodangust. Kui aga meelde tuletada, et ainuüksi selle aasta esimese poolaastaga süstisid kommertspangad elanikkonna laenudena tarbimisse täiendavalt 13 miljardit krooni ehk ümmarguselt 15% esimese poolaasta sisetoodangust ning et selle täiendava rahasüsti mõjul suurenes tarbijahinnaindeks (THI) vaid protsendipunkti võrra, ei saa ma ka professorite ülejäänud kriitikat eriti tõsiselt võtta.