Raha mängib elus suurt, kuid mitte peamist rolli

Raha olulisusele lisab kaalu argument, et enamikul Eesti inimestel on seda liiga vähe. Siin võiks ju targutada, et raha on inimestel alati vähe, kuid Eesti puhul on lugu tõsisem - võrreldes Läänemere teisel kaldal asuvate riikidega on eestlase elatustase selgelt madalam. Pole imestada, et sellises olukorras muutub vaesusest välja rabelemine, enda ja oma järglaste elujärje parandamine peamiseks eesmärgiks.

Kõik see on ilmselt möödapääsmatu ja vajalik, kuid samas ohtlik. Sest niipea kui rahast saab inimeste, erakondade või riigi jaoks ainus Jumal, ollakse astunud ohtlikule teele.

Kõige huvitavam on selle tee juures see, et suure raha ja rikkuse juurde seda mööda sammudes tavaliselt ei jõuta. Näiteks sellest võib tuua kas või Põhjamaad, kelle tee kõrge elatustaseme juurde viis läbi sootuks teiste asjade - eeskätt hea hariduse tähtsustamise.

Sama näitab tegelikult ka Eesti viimase viieteistkümne aasta areng. Kui Eesti oleks endale viisteist aastat tagasi seadnud eesmärgiks saada kiirelt rikkaks, oleks meie valikud olnud sootuks teistsugused. Kiirelt rikkaks saada üritavad riigid poleks pööranud tähelepanu oma rahvuslikust koguproduktist suuri summasid nõudva kaitsevõime ülesehitamiseks, oleks Eesti pidanud sellisel juhul orienteeruma tihedate sidemete sisseseadmisele Venemaaga, et selle energiaressursse Läände vahendades ise kähku rikkaks saada. Sellele oleks kindlasti kaasa aidanud ka tunduvalt nõrgem järelevalve rahapesu ja muu sellise üle. See oleks võinud Eesti muuta Vene kapitali jaoks omalaadseks Põhjamaade Šveitsiks.

Eesti keele pealesurumise asemel oleks tulnud mõelda inglise keele kehtestamisele eestlaste ja venelaste vahelise suhtlemise keelena. Sootuks liberaalsem oleks pidanud olema uusi töökäsi Eestisse tõmbav sisserännupoliitika.

Eesti valis aga sootuks teise tee. Eesmärgiks seati Eesti lahtirebimine Venemaast ning orienteerumine Läände. Sellele eesmärgile allutati ühemõtteliselt kõik teised sihid ja eesmärgid. Ning just tänu sellele õnnestus nimetatud siht ka saavutada, kuigi 1992. aastal ei pidanud pea keegi võimalikuks Eestit isegi ette kujutada Euroopa Liidu või NATO liikmena.

Liberaalne ja avatud majanduspoliitika, mille abil Eesti kiiresti majanduskriisist väljus ning edukaimaks üleminekuriigiks muutus, oli sellele suurele eesmärgile allutatud vahend, mitte aga omaette eesmärk.

Tuleb tagantjärele tunnistada, et kindlasti kaotas Eesti 1990. aastate keskel meie lääneorientatsiooni vastustava Venemaa majandussanktsioonide tõttu mitmeid protsente oma kasvutempost - midagi samalaadset toimub praegu Gruusias.