Lauri Viikna tahab kõigi sõber olla

Viikna jutt on selge, kuid samuti hüplik ning eraelu detailidelt libiseb vestlus mitu korda Tivoli põlengu, meedia ja kaasmaalaste kurjuse peale. "Näed, mis lehes kirjas: Tivoli õnnetuse vastutus hajumas. Aga kuhu ta hajub, kui olen vastutuse enda peale võtnud," küsib ta, viidates nagis rippuvale teisipäevasele Äripäevale.

Ärimees Viikna tööelu ei alanud sugugi Tivoli Tuuriga, esimene töökoht oli tal hoopis 60. Keskkoolis kuuendale ja kaheksandale klassile matemaatikat ja tööõpetust õpetada. Nagu töö- ja autoõpetuse haridusega muusik isegi nendib, teenis ta koolis aasta aega ülikooli kõrvalt lisaraha.

"Minust teadlast ei saanud," tõdeb Lauri. Tema isa on orgaanilise keemia professor ja ta oli alguses poja karjäärivalikus veidi pettunud.

Praeguse elukaaslasega on ta koos olnud kauem, kui käib Tivoli Tuur. Neil on ka üks tütar. Kes see salapärane elukaaslane on, Viikna öelda ei taha, sõnab vaid, et uut abieluliitu paaril plaanis sõlmida pole. "Tema ei taha," põhjendab ta. Aga sina? "Ei taha."

Nimetage üks mõistlik lõbustuspark Eestis. Noh? Ei tule midagi? Tõesti, ka minul ei tule. Sügaval ajusopis on üks väike mälestusepojake kunagisest Kadrioru tivolist, kuhu praegu Arco Vara maju ehitab. Teisena tuleb meelde Rocca al Mare lõbustuspark, mille atraktsioonid nagu oleksid veel püsti, aga ei tööta enam.

"Seda tööd ei saa teha igaüks, see on raske," ütleb selle peale Viikna, kes peab end Eesti ainukeseks lõbustuspargiomanikuks.

Vaatamata unikaalsusele pole tegemist tulusa äriga, selgub Tivoli Tuur OÜ aruandest - 2005. aasta käive oli vaid 2,1 miljonit krooni.

Viikna sõnul läheb karussellidelt, mille keskmine hind on 16 miljonit krooni, saadud tulu kõik Rootsi partneri kukrusse.

Tema sissetulek tuleb sponsoritelt, toitlustuselt, reklaamilt ja karussellide opereerimistasuna. Ja ümbrikupalka makstes?

"Kui tüdruk tuleb minu juurde tööle ja müüb nädal aega popkorni, siis ei pea ma teda ametlikult tööle võtma," sõnab Viikna, kelle sõnul on isegi vabatahtlikke, kes heast südamest tuurile appi tulevad.

"Minu meeskonna põhitegijad on kõik ametlikult tööl," lisab ta.

Hoki jaoks jääb aega vähemaks, pildistamise jaoks tuleb juurde, ulme jääb ikka alles.

Hokit, kus ta on väravavaht, mängib Viikna aina vähem ja vähem - aega lihtsalt pole. Fotograafiat see-eest harrastab ta tihedamini. Sõnade tõestuseks võtab ta pruunist nahkportfellist välja ilusa suure hõbedase Apple MacBook Pro sülearvuti ning laseb käima oma loomingu pildi-show. Enamasti on seal Eestit külastanud artistide pildid - Phil Collins, Rammstein ja Scooter, vahele paar loodusfotot.

"Kuna kontserdikorraldajad on minu sõbrad, saan suuremale osale üritustele tasuta. Aga ma lähengi enamjaolt pildistama, isegi akrediteering on mul olemas," sõnab ta ning lisab tagasihoidlikult, et esindab sellist ajakirja nagu Sõber Koer. "Teinekord on vaja, noh!"

"Ma olen küllaltki emotsionaalne inimene, mind ajavad närvi tobedused," pihib kolme lapse isa, kes räägib, et viimase aja sündmused on teda julmalt solgutanud ning kuigi ta tavaliselt ei nuta, võib ta seda pärast asjade laabumist pingelanguse ajal teha.

"Mul on isegi väike kompleks," tunnistab ta ning avaldab, et peab tingimata kõigile meeldima ning ei salli konflikte. "Sellepärast tapan end, püüdes kõigile meeldida. Ma ei taha, et keegi ütleks, et Viikna on see ja teine," räägib ta.

Puhkuse kohta arvab Viikna, et naise ja lastega puhkama minna ei saa. Üksi puhkab inimene ikka kõige paremini, räägib ta.

"Käisime viimati Indias. Läksin džunglisse matkale ja mõtlesin, et lasen rihma lõdvaks. Ühel hetkel avastan Kanal 2 reporteri mikrofoni nina alt. Olin ikka täitsa purjus ja nemad tahavad intervjuud," ei saa ta hämmastusest siiani üle. Isegi džunglis ei saa enam privaatsust!

Viin on tarkade inimeste jook - nii ütles alati Lauri isa. Lauri isa poeg ütleb aga, et õhtul ta enne magama ei jää, kui klaas veini, õlut või kokteili sees on.

"Järjest rohkem eelistan veini. Eriti tuuri ajal," nendib ta. Tavaline on üks džinn-tooniku kokteil, mille ta januga kulinal ära joob ja siis kõmdi! magama vajub.

Narkootikumidest hoiab ta eemale sellest saati, kui sai viisteist aastat tagasi kingituseks ühe ecstacy tableti, millel tema enesetundele mingit mõju polnud. "Mul pole vaja seda," raiub ta. Nagu ka sigarette, mille tõmbamisest Viikna viis aastat tagasi loobus.

Ilusa sülearvuti juurde tagasi tulles nendib Viikna, et kui närv sees on, mängib ta arvutiga. Enamasti neid mänge, kus kangelane käib ringi ning tulistab kolle. "Küsimus pole mitte kollide tapmises, vaid mulle meeldib virtuaalses maailmas ringi liikuda," väidab ta.

Ulmet hoiab ta üldse südame lähedal ning hindab ulmefilme ja -raamatuid. Eriti Asimovit.

Helistasin just talle ja avaldasin toetust raskel ajal. Ta on alati väga positiivse mulje jätnud ning on sellise soodsa suhtumisega inimene. Ärikogemust mul temaga ei ole, aga üks asi, mis silma torkab, on see, et ta ei ole ahne inimene. Seda näitab kas või see, et tivolisse on sissepääs vaba. Mis see ikka oleks, kui 10 või 20 krooni sissepääsu eest võtta, aga tema ei ole seda teinud.

Tunnen Laurit hästi juba üsna ammu. Arvan, et kümme aastat kindlasti, kui mitte rohkem. Oleme ka üsna lähedased sõbrad, käime mitte just väga tihedalt, kuid siiski piisavalt sagedasti läbi, seda ka peredega. Mu tütar on kasvanud üles tema Tivolit iga aasta oodates, arvan, et see on iseenesest meie põlvkonna lastele Eestis olnud oluline meelelahutus, võib olla me ei tajugi hästi, et see nii on.

Lauri on alati olnud selles Eesti nii-öelda meelelahutustööstuses väheke omaette. Alustanud nullist, on ta läbi teinud kõik etapid ja olnud ka edukas.

Teades, kui põhjalik ja korralik ta on, on see kindlasti mingil määral ka ebaõiglane, et selline asi just tema juhitavas projektis juhtus - sest juhtuda võib tõesti kõigil.

Tal on asjad alati hoitud, kord ja puhtus majas, inimesed lojaalsed ja kes sigatseb või tegeleb mingi jamaga, saab kiirelt kinga. Ta on aus inimene. Ta ei ole ka peitupugeja ja rebib kas või naba paigast, et asju ära klaarida.

Ilmselt on see olukord talle praegu täiesti uus ja tegelda tuleb nii emotsionaalsete kui ka praktiliste lahenduste otsimisega, lisaks kipub tekkima meedias hoiak, mis räägib vaid kompensatsioonidest, kes kui palju raha saab jne. See pole ka päris aus.

Keegi ei ole teinud midagi tahtlikult, kindlasti mitte pahatahtlikult. Juba eeldatakse, et keegi on paha. Ei pea olema.

Ta on raudselt üks neist inimestest, kel on ettevõtja geen, kuid tema probleem on selles, et võtab ette ainult suuri asju ning detailid jäävad tagaplaanile. Teine asi on see, et ta tahab võimalikult üksi asju ajada.

Kui Viiknaga tülli minna, siis tuleb tema kindlasti esimesena leppima. Ta on inimene, kellele ei meeldi teistega sõjajalal olla. Oma loomult on ta ka väga suhtlemisosav inimene, kes tahab alati esireas olla. Paraku bändi ajal pidi ta trumme tagudes alati tagareas olema.

Autor: Gert D. Hankewitz