Kodumaa pakub enim

Nüüd sa vist hakkad palju ringi reisima ja Aafrikast tagasi enam ei tulegi, on paljud öelnud, kes on näinud minu tehtud pilte Eesti loodusest. Minu küsimusele "Miks nii?" vastatakse uue, imestusest pakatava küsimusega: "Kas meie loodus ennast siis sinu jaoks ei ole ammendanud? Kaua sa neid kitsi ja parte pildistad?" Just see mulle fotograafia ja looduse juures meeldibki - ammendamatus.

Fotograafia ammendab end kaugelt varem kui loodus. Selles mõttes, et fotograafilised võimalused näiteks pildistada kitse eri nurga alt ja eri lähteideedega saavad suhteliselt ruttu otsa. Siis tuleb aga mängu loodus, mille kasutada on fotograafist palju suurem kogum muutujaid: valgus, kitse tegevus, kitse meeleolu, kitse keskkond ja muud rekvisiidid (teised loomad-linnud), mis saavad samasugust situatsiooni tuhandel eri viisil ilmestada. Vot nii ma siis vastangi, et ma pole veel pooltki ära pildistanud ja veel vähem olen ma Eesti loodusimesid näinud.

Välismaal pildistamise juures häirib mind hingerahu puudumine. Parimad pildid tulevad siis, kui ei pea millelegi muule mõtlema. Kodust ära olles hakkab koduigatsus segama ja pildistamine muutub kuidagi sundmeetodiks, millega neid mõtteid peletada. Samamoodi on ka koduse looduse igatsusega. Pole need metsad ja väljad midagi mujal paremad, nad on teistsugused. Piisavalt positiivselt teistsugused, et sind enda juurde meelitada. Tule ja vaata! Aga selleks, et teistsugune saaks omaks ja hakkaks sinuga suhtlema, on vaja aega. Aega, et teistsugune saaks kasvada üheks sinu loomulikuks osaks, ilma milleta enam hakkama ei saa.

Omaks saanud ja harjumuspärastest asjadest kinnihoidmist nägingi viimati Aafrikas, kus inimesed elasid sõna otseses mõttes pilliroost valmistatud hüttides. Mõnel jõukamal perel seisis hüti ees auto, sees põles tuli ja mängis makk viimaseid hittlugusid ning elanikud jõid Coca-Colat. Selgus, et valitsus on loonud neile võimaluse soetada üliodavalt uusi ja kõigi mugavustega kortereid, kui nad vaid peaksid tahtma linna elama ja töötama minna. Aga nad ei taha. See oleks neile võõras. Hoolimata sellest, et nad telekast iga päev näevad, kuidas mujal elatakse, ei taha nad ise samamoodi elada. Nad pole lihtsalt harjunud. Nende isad elasid roost hüttidest, nende isade isad elasid roost hüttides ning nii on nad elanud sadu ja sadu aastaid. Uus on võõras ja teistsugune ning igatsus vana ja armsa järele ei luba uuega harjuda.

Nii sammungi Aafrikast naasnuna koduseks saanud metsaradadel sügavas laanes. Radadel, mida vist ainult minu silm eristab ja mida ainult mina tean. Need rajad eksisteerivad ainult minu peas ja ma ei tunne ennast kusagil paremini.

Ahhaa! Selle oksa otsas istus tookord pärast vihma musträhn ja kiljus nii, nagu oleks vihmapiiskade asemel pussnoad talle pähe langenud. Nii! Selle põõsa alla magas metssiga, kellele ma tookord peaaegu otsa koperdasin, enne kui ta püsti hüppas ja mind poolsurunuks ehmatas.

Selliseid näiteid on veel ja veel, nagu ka selliseid omaseid radu või õigemini lihtsalt avausi, mis lasevad metsast läbi pugeda. Kohti, mis on kuidagi südamesse pääsenud ja omavad nüüd seal oma kindlat osakest, mida keegi ära kustutada enam ei saa. Kui saabub õige aeg, tekitavad need kohad südame kaudu igatsuse, mis sunnib tagasi minema. Minu südamest suurim osa kuulub minu perele, ka sellepärast ma ei saagi kaua neist eemal olla, ilma et igatsus ei muutuks väljakannatamatuks.

Fotod: Sven Zacek

Autor: Sven Zacek