Gravitatsiooniteooria looja, Isaac Newton
avastas, et külgetõmme kahe keha vahel on võrdeline nende masside korrutise ja
pöördvõrdeline nendevahelise kauguse ruuduga.
Aga kui tugev on gravitatsioon ehk Maa külgetõmme? Sellele küsimusele Newton vastust ei leidnud. 18. sajandi lõpul tegutsenud Briti teadlane Henry Cavendish kavandas küsimusele vastuse leidmiseks nutika katse, kirjutas New York Times. Ta võttis 1,8-meetrise puust kepi ning kinnitas selle kumbagi otsa metallkerad. Seega sarnanes tema agregaat hantlile. Seejärel riputas ta „hantli“ traadi abil üles ning paigutas selle lähedusse kaks umbes 160-kilost pliikera, mis pidid traadi otsas rippuvale katsevahendile gravitatsioonilist mõju avaldama.
Selle väikse külgetõmbe tõttu pöördus hantel pisut traadi otsas ning hoolika mõõtmise abil oli Cavendishil võimalik pöördumise ulatus kindlaks teha. On selge, et selline mõõtmine osutub mõttetuks, kui katset mõjutavad kõrvalised asjaolud, näiteks tuuletõmbus, sest pliikerade gravitatsiooniline mõju on väga väike. Seetõttu oli katseseade suletud ruumis ning Cavedish jälgis seda teleskoobi abiga.
Katse oli kavandatud väga hoolikalt ja mõõtmised tehtud piinliku täpsusega, sest Cavendishi leitud number, mida nimetatakse gravitatsioonikonstandiks, on väga lähedane tänapäeval füüsikaõpikuist leitavale. Gravitatsioonikonstandi olemasolu võimaldas Cavendishil arvutada ka Maa massi ja tiheduse. Seega kulus Eratosthenese Maa ümbermõõdu määramisest pea kakstuhat aastat, kuni leidus keegi, kes suutis leida ka Maa massi.
Artikkel jätkub pärast reklaami