Arvamus: mida teha IT-miljardiga?

Hoolimata laiapõhjalisest negativismist riigiametite ja nende IT-osakondade tegutsemiskiiruse osas, tuleb riigiasutustes töötavaid IT-spetsialiste pigem tunnustada – ärimaailmas ei aktsepteeriks paljud töötajad seda, kuidas status quo'd muutev määrus (loe: uus ärivajadus) kehtestatakse nädal enne muudatuse jõustumist, mis sunnib IT-süsteeme ülepea kaela muutma ning ilma korraliku testimiseta lõppkasutajateni viima. Oluliselt enam on riigis levinud arusaam, et kui seadus/määrus on vastu võetud, küll siis seda toetav infosüsteem kohe ka muudatusi toetama hakkab. Äris lähenetakse pigem vajaduspõhiselt – mis on kiireim aeg, millega on võimalik antud muudatus äriprotsessi ja infosüsteemidesse sisse viia. Ehk kuigi erimeelsused nö äri- ja IT-poolel jäävad erinevate lähtekohtade tõttu ilmselt alati kestma, aitaks riigiasutuste IT-muudatusi valutumalt ellu viia see, kui ka kõrgemad ametnikud annaksid endale aru suurte muudatuste puhul infosüsteemi arendustsükli ja organisatsioonis muudatuste juhtimise tsükli reaalsest kestvusest.

Suurem probleem kui see, kuidas riigis arendusi teostatakse, on kahjuks hoopis aga selles, mida tellitakse. Ärimaailmas on taas lihtne – arvestatakse välja süsteemi loomise ning juurutuse kulud ning võrreldakse neid efektiivsuse kasvuga ehk ärilise kasuga. Riigis on seaduse täitmiseks vajalikku kulu keeruline, kui mitte võimatu mõõta. Siin tuleb tihti abiks ka lihtne talupojamõistus – ei ole mõtet mitmemiljonilise maksumusega infosüsteemi planeerida paari andmesisestaja jaoks, kui nende töö annaks korraldada ära ka tavalist kontoritöötarkvara selleks kohendades. Teisalt jälle raisatakse meeletult ametnike aega, põrgatades omavahel meilitsi näiteks eelarve planeerimisel tabelarvutuse faile, mida annaks edukalt teha ka üleriigilise riigieelarve koostamise infosüsteemiga. Miks nii juhtub?

IT-süsteemi loomine ning finantseerimine on reeglina riigis mitmeaastane protsess – aastal 2005. ülivajalik ning sel hetkel prioriteetne arendus võib aastaks 2009 teiste karjuvamate vajaduste varju jääda – aga rahastus on struktuurfondidest taotletud just selle konkreetse projekti läbiviimiseks. Hoolimata sellest, et tänaseks päevaks kasvanud vajadustega oleks funktsionaalsust ja sidusust teiste süsteemidega vaja luua juba 2 korda enam, sest 4 aastaga on riigiasutuse IT-süsteemid juba oluliselt täienenud.

Eriti teravaks muutub erinevus aga avaliku- ja ärisektori IT-projektide vahel siis, kui süsteemi käivitamiseks on vajalik suurmahuline koostöö erinevate haldusalade/äriliinide vahel. Kui äris suudab ühise eesmärgi paika panna organisatsiooni ühine missioon ja pürgimine efektiivsusvõidu poole, siis avalikus sektoris on sujuv koostöö erinevate haldusalade vahel pigem meeldiv erand kui reegel – iga ministeerium kaitseb enda eelarvet ning väldib täiendavate ülesannete võtmist ilma lisarahastuseta. Kuigi eelmisel aastal alustati siseministeeriumi IT-haldusala kokkuviimisega ning sarnaseid liikumisi on teisteski valdkondades, tuleb selle protsessi positiivset mõju haldusalasid ületavatele projektidele, nagu kohalike omavalitsuste e-teenuste portaal või riiklik detailplaneeringute infosüsteem, veel pikalt oodata. Omavahel kokkuleppele mittejõudmine viib paratamatult dubleerimise ja raiskamiseni – ühe ministeeriumi haldusalas on viimase 3 aasta jooksul näiteks loodud 3 eraldiseisvat veebikeskkonda, kus sarnaste e-teenuste pakkumiseks kodanikele on tarbetult loodud portaali platvorm ning turvalahendus, mida edukalt võinuks kasutada ka ühiselt.

Mis siis aitaks, et kauaaegsed unistused digitaalsest asjaajamisest riigi ja kodanike ning riigi ja ettevõtete vahel ei jääks taas ainult jutu tasemele? Alustama peaks sellest, et igas haldusalas panevad kõrgemad ametnikud koos IT abiga paika, kuidas IT-süsteemid peaksid järgmise 5–10 aasta jooksul toetama kõige olulisemaid tööprotsesse ning seda toetaks ka rahastamise mudel – see lõpetaks ainult tänases päevas elamise, mis paratamatult viib sarnaste probleemideni nagu sotsiaalministeeriumis pensionide väljamaksmisega. Teiseks on oluline saavutada haldusalade ülene koordinatsioon oluliste riiklike IT-projektide elluviimiseks ja olemasolevate infosüsteemide integreerimiseks – olgu see siis IT-ministri büroo näol või kuidagi teisiti, aga praegu riigis selleks mõeldud institutsioonid kahjuks ei oma reaalset võimu neile pandud eesmärkide saavutamiseks.

Mida siis Eesti riik IT-miljardiga peale suudab hakata? Jätame hetkeks kõrvale faktid, et 6 aasta peale mõeldud summa väheneb viiendiku võrra, kui sealt käibemaks maha arvestada ning riigi enda IT-investeeringute vähendamine selle aasta eelarves 30% (kogusummas üle 100 miljoni krooni) võrreldes 2008. aastaga sunnib euroraha eest arendama paljuski hädavajalikke projekte, mis riigieelarve rahastusest ilma jäid. Järelejäänud toetusraha kasutamise mõistlikkuse puhul saab määravaks see, kui palju suudetakse investeeringute osas strateegiliselt mõelda ning rahastada projekte, mis reaalselt infoühiskonna arengus kvalitatiivse hüppe toovad, mitte raha ühtlaselt üle riigi poetades, lootes, et küll ka suunamata areng meid soovitud lõpptulemuseni viib.