Pepeljajev lammutab Bulgakovit

Olen ikka arvanud, et Pepeljajev on pisut hull. Heas mõttes hull.

Tema rindapistmised klassikaga sisaldavad endas alati väga ootmatuid vaatenurki, teksti lahtilammutamist, akrobaatilisi trikke jne. Üldiselt võib vist öelda, et pärast Pepeljajevit ei jää algsest teosest kivi kivi pealegi.

"Margarita ja Meistri" lavastuses on ta mõneti ootamatult läinud teist teed. Väga täpselt (mõnede eranditega) on jälgitud Bulgakovi teksti ja kohati näitlejad lausa loevadki terveid lõike ette. Kas aukartus Vene suure kultuskirjaniku ees? Mine võta kinni...

Tudengid on Pepeljajevi lavastustesse alati väga hästi sobinud. Nende nooruslik särts ja energia ühildub väga hästi Pepeljaevi teatri ülima füüsilisuse ja visuaalsusega.

Kehadest moodustunud kujundid, lendlemine köite otsas üle saali, keerulised tantsunumbrid, akrobaatika, kõike seda jätkub üllatavalt palju üle kolme tunni kestvasse etendusse. Näitlejatelt nõutakse väga head füüsilist vormi. Ei ole naljaasi lenneldes maa ja taeva vahel selgelt ning arusaadavalt keerulist teksti deklameerida.

"Margarita ja Meistri" sõnum on lihtne: armastus võidab kõik, kurjus ja alatu kasuahnus viivad inimese hukatusse.

Pepeljajevi lavastus on suurepärane ja nauditav, ainult üks "aga" jääb õhku rippuma. Vaadeldes etendust feministlikust vaatenurgast, tekib küsimus Margarita rolli lihtsustamise üle. Sujuvalt on üle lennatud Margarita eetilistest ja moraalsetest piinadest, karastumisest.

Pepeljajevi Margarita Nikolajevna on ärahellitatud naine, kes millegipärast pole rahul oma liigagi hea eluga. Otsib armastust ja selle nimel jätab kergekäeliselt mehe, kes teda on armastanud ja hoidnud. Saatana balli järel nõuab aga kohe julgelt peoperemehelt: "Andke mulle silmapilk tagasi minu armastatud Meister!"

See on Bulgakovi teosega räiges vastuolus. Bulgakovi Margarita oli kõrge moraaliga naine, kes oli nõus oma isikliku õnne loovutama, selleks, et teha head. Bulgakovi Margarital tulid isiklikud soovid üle huulte alles siis, kui Saatan teda sisuliselt palus midagi ka enese jaoks küsida. Pepeljajevil on see ülitähtis liin täielikult puudu. Kummaline naissoo halvustamine?

Samas on üks etenduse õnnestunumaid stseene see, kus naistest koosnev spiritistlik grupike kutsub välja Bulgakovi vaimu. Kas siit tuleb otsida lavastajapoolset provokatsiooni või on tõesti tegemist Pepeljajevi naisnägemusega? Minge otsustage ise. Väga värske ja omanäoline lavastus igatahes.

Autor: Erki Meister