Valimisreklaamide eetikast
Erakonnad ja reklaamiagentuurid on taas silma hakanud laiaulatusliku karistamatu käitumise ja massilise seaduserikkumisega.
Reklaamiseaduses on selgelt kirjas, et reklaam ei tohi olla agressiivne, aga reformierakonna nahanülgimise reklaam on just õõvastavalt agressiivne ja vägivaldne. Ei reklaami ega ka konkurentsiseadus luba konkurenti halvustada või esitada eksitavat informatsiooni, aga ei ole peaaegu ühtki valimisreklaami, mis konkurentsi terve mõistusega võtaks. Reklaamide sisulisest eksitavusest ei tasu rääkidagi - kui valijale (loe: tarbijale) antakse võimalus valida kandidaatide hulgast nn europart linnavolikokku, samas valijat ei ole teavitatud, et europart jääb ikkagi Brüsselisse või riigikogusse, siis on valijat eksitatud ja segadusse viidud. Valeinformatsiooni esitamine reklaamis on seaduserikkumine. Väga selged piirangud on reklaamiseadusest tulenevalt reklaamidele, millesse on kaasatud lapsed ja nende tunded. Ei, valimisvõitluses läheb kaubaks kõik - näitame teleuudistes lasteaias külmetavaid lapsi, teeme lastega raadios kuuldemängu ja kes teab, mida veel me enne valmispäeva näha saame. Pole mõtet vist rääkida asjaolust, et ka reklaam peab olema eetiline ja tuginema ühiskonnas kehtivale heale tavale, mis ei halvustaks kedagi, ei puudutaks kellegi isiklikke tundeid, oleks silmale ilus ja kõrvale sõbralik.
Selline seaduserikkumine ja ebaeetilisus on lubatud ainult võrdsematest võrdsematele. Proovigu näiteks EMT süüdistada Elisat nahakoorimises või valetamises. Konflikti mastaabid ei piirduks Maarjamaaga, vaid inetust konkurentsist räägitaks kaugemalgi, trahvid ja karistused veel lisaks. Tõsi, ärimaailmas ei saa tippjuhid ega omanikud lubada seaduste eiramist, ebaausust, vääritut konkurentsi, sest see tekitaks usalduskriisi partnerlussuhetes ning pikka ja kulukat kohtuteed.
Oma ärieetika kursuse reklaamitemaatilistes loengutes ma õppejõuna just eetikast ja väärtustest räägin. Seaduseid me üliõpilastega väga ei käsitle.
Minu üliõpilased teavad niigi, et seadused on täitmiseks ja nende üle pole midagi seletada. Kodaniku ja õppejõuna tunnen aga jõuetust ja nõutust vääritu poliitika ja ebaõiglase õigusruumi pärast. Raske on õpetada ja vastata üliõpilaste küsimustele, aga miks…?
Veel on meil loengutes oluline teema lubadustest kinnipidamine. Ei saa küll ette prognoosida ja hurjutada, kuidas seekordsete valmislubadustega saab. Eelmistele valimistele tuginedes võib küll nentida, et IRL antud lubadus on vist üks väheseid, mis täide on minemas - õnn ei peitu rahas. Praegu peavad tõesti paljud meist tookordsetest valijatest õnne kusagilt mujalt otsima!