Majandusvabadusest: ostja roll pole olla kontroll

Eelmisel nädalal kirjutasime, et nn euroaluste tootjaile litsentse müüv assotsiatsioon tegi ettepaneku, et ostjad peaksid ostetava kauba seaduslikkust kontrollima hakkama. Äripäev arvab, et piraataluste probleemiga ei pea tegelema mitte klient, kaubaaluse ostja või kasutaja, vaid see, kes kaubaaluste litsentse müüb.

Äripäeva arvates pole ostja roll olla kontroll. Meie arvates tähendab majandusvabadus ühtlasi ka õigust eeldada, et kogu ametlikult registreeritud ettevõttelt ostetav kaup on seaduslik.

Nn euroaluste teema on väga huvitav juhtum. Ilmselt iga mittetootja ja mittelogistiku jaoks suure üllatusena selgub, et nn euroalus ehk EUR-alus on Austria Raudteele kuuluv autoriõigusega kaitstud registreeritud kaubamärk. Õigust neid aluseid toota ja ka remontida jagab aluste ühendus EPAL, litsents maksab 1000 eurot aastas, lisaks tuleb maksta ka igalt valmistatavalt-remonditavalt aluselt. Tootjale tähendab litsentseerimine, et talle antakse ette kümneid lehekülgi juhiseid ja nõudeid, millele peab üks euroalus vastama. Juhend kirjeldab ka nõudeid materjalile ja selle kvaliteedile. Nõutu fikseeritakse detailideni - näiteks aluse ehitusel kasutatud laudade mõõtmed tohivad ettenähtust kõrvale kalduda vaid millimeetreid, kasutatavate naelte tarnijad aga annab EPAL tootjale ette.

EUR on parim? Me ei küsi tänases juhtkirjas, miks üldse peavad kõik ettevõtjad oma kauba transportimisel kasutama just üht konkreetset kaubamärki kandvaid kaubaaluseid, kuigi need on ligi 67% nn tavalistest kallimad (6 vs. 10 eurot tükk). Kas tavaliste aluste kasutamine on kuidagi keelatud või pärsitud? Loogiliselt võttes peaks tootedisain, mis hõlmab kindlast materjalist toodetud, isegi kindlalt tarnijalt ostetud naeltega kokkuklopsitud aluseid, lõpetamagi oma kehtivuse sel hetkel, mil aluse valmistaja kasutab teistsuguseid materjale ja naelu. Mil näiteks Adidas muutub sisuliselt Adibasiks. Või Gucci Cucciks.

Küll paneb see meid aga üldistama. Oletagem hetkeks, et see EUR-aluste assotsiatsioon saab oma tahtmise. Siis on ju vaid aja küsimus, mil see teistelegi elualadele ja kaubaklassidesse laieneb. Kas tõesti peame ostjatena varsti turult saia ostes karistust kartma, kui peaks selguma, et ostetud Kirde sai polegi tegelikult päris õige Kirde sai? Kas ostja peab enesele kõikide ostetavate toodete kaubamärgid ja nende omanikud üksipulgi selgeks tegema? Seega oleks EUR-aluste assotsiatsiooni soovi seadustamine meie meelest väga ohtlik pretsedent. Äripäeva meelest ei ole säärane vastutuse ostja kaela lükkamine kuigi aus. Milleks siis üldse see assotsiatsioon? Millega ta oma 1000eurose litsentsitasu ja lisatasud välja teenib? Samuti on meil Eestis olemas kõik moodsale ühiskonnale omased uurimis- ja korralekutsumisorganid.

Tegelikult ongi olukorrale väga lihtne lahendus. Kes tahab, maksab EUR-kaubamärgi kasutamise õiguse eest 1000 eurot aastas, kes ei taha, ei maksa. Ja EPAL käib, kas või koos jõustruktuuridega kontrollreididel - kui keegi litsentsi omamata oma alusele EUR-templi külge lööb, peab ta selle eest ka karistuse saama. Ühesõnaga, piraatlust ja muud pätlust peaks tõkestama ikka kaubamärgi hoidjad ja vastavad riigiasutused, mitte ostjad.

Autor: ÄP