Antud riikide rahandusministrid tegid ühistavalduse, mis võib nullida juunis toimunud Euroopa tippkohtumisel kokkulepitu, mille kohaselt võib ESM otse kapitaliseerida raskusse sattunud pankasid. Sisuliselt hakataks tegelema vaid uute, mitte olemasolevate probleemide lahendamisega.

Minul tekib vaid üks küsimus, miks ei olnud ühisavalduse taga Eesti? Kas meil on täiesti ükskõik, mida plaanitakse teha rahaga, mis hangitakse ka Eesti võetud kohustustega? Või meil ei ole seisukohti, mis selgitaks, et ei ole mõtet rääkida riikidega, kellel puuduvad huvid ja seisukohad. Eesti ei ole siiski euroala oblast, vaid iseseisev riik. Iseseisev riik peaks hoolitsema selle eest, et mitte igasugustes rahanduslikes avantüürides osaleda. Kusagil võiks olla paigas põhimõtted, kus Eesti ütleb, et nüüd on see piir, kus me enam euroala päästehullustes ei osale. Isegi kui Eesti on väike, on tal õigus paremale kohtlemisele. Mingil põhjusel ei pidanud Eesti vajalikuks analoogselt Soomele nõuda laenudele tagatisi. Anda sisuliselt SMS-võlgnikule laenu alla turu intressimääraga ja tehes seda ilma tagatiseta ei ole mõistlik käitumine. Eesti ei pea orjaliku pailapsena automaatselt kiitma heaks kõiki Brüsselist, Berliinist ja Pariisist tulevaid otsuseid. Eeskujuliku rahandusega riigina võiks meil olla julgust kusagil maal öelda kolleegidele, et stopp, sõbrad.

Eile saime siis veel teada, et Hispaaniale võib olla kasulik oodata ära Itaalia raskustesse sattumine, enne kui abi paluda. Et siis on suurtel hädalistel suurem sõnaõigus. Kas Eesti peab hakkama sponseerima sellise käitumisega riike, kus ei nähta või ei taheta näha reformide vajalikkust ja oodatakse käsi väljas, et küll keegi hea tuleb ja aitab. Hispaania venitab nii kaua, kuni ta leiab, et võlakirja tootlustase on liiga kõrge, enne kui abi paluda. Abi ei tohiks mitte mingil juhul anda vaid võlakirjatootluse taseme tõttu.