Igale ettevõttele oma uurija?

Usun, et ükski organisatsioon ei pöördu avaldusega õiguskaitseorganite poole veendumuseta, et potentsiaalne süütegu on aset leidnud. Peamine raskus on selle veendumuse ning juhtumiga seotud asjaolude kirjeldamine sellisel viisil ning detailsuses, mis viiks ka tegelikkuses kriminaalmenetluse alustamiseni.

Seadusest tulenevalt on politsei ülesanne süütegude avastamine ja menetlemine ning prokuratuur peaks kriminaalmenetluse juhina suunama uurijat tõendite kogumisel. Traditsiooniliselt on majandus- ja ametialaste kuritegude kohtueelne menetlemine kuulunud spetsiaalselt sellele valdkonnale spetsialiseerunud ametnike tööülesannete hulka, kellel kogemus ja erialane kompetents võimaldavad keerukate juhtumite lahendamisel koguda piisavalt asjakohaseid tõendeid. Kohtupraktikast nähtub, et majandussüütegude puhul on isegi prokuratuuril ja kriminaalpolitseil olnud raskusi piisavate tõendusmaterjalide kogumisega, samas eeldatakse kannatanult juba avalduse esitamisel sisuliselt eelneva uurimise läbiviimist.

Petlik statistika? Kas tõesti oleks vajalik igale äriühingule isikliku uurija ametikoha loomine, kelle tööülesanneteks oleks potentsiaalsete pettusejuhtumite tuvastamine, andmete analüüs, tõendite kogumine ning õiguskaitseorganitele sobival moel esitamine? Justiitsministeeriumil tuleks  kaaluda statistika avaldamist ka kriminaalmenetluse alustamata jätmiste kohta ning sellisel juhul ei pruugi kriminaalstatistika langustrendi näidata.