Leedu läheb eurole oodatult

Kaob valuutarisk. Üks suuremaid plusse eurole üleminekul on see, et kaob kohaliku valuutaga seotud risk nii elanike kui ka äride jaoks. Kaob võimalus, et Vilibori baaskurss erineb ­Euriborist.

2009. aastal näiteks oli see vahe kuni kümme protsenti, seega laenud littides olid kümnendiku kallimad kui laenud eurodes. Odavamaks läheb ka Leedu laenamine rahvusvahelisel turul.

Makromajanduslikult ja rahanduspoliitiliselt vaadates on veel selline nüanss, et eurole üleminekul vabanevad need eurod, mis praegu katavad kohalikku valuutat, litti. See tähendab, et peaaegu Leedu aastaeelarvega võrreldava ressursi – muidugi mitte kõik 100 protsenti – võib suunata infrastruktuuri, majandusse, kuhu iganes.

Inimese seisukohalt vaadates on nagu teisteski eurole üle läinud riikides muidugi kartus, et hinnad tõusevad. Nagu näitab varasem Eesti ja Läti kogemus, on see ka täiesti õigustatud kartus. Kui me võrdleme kas või Tallinnaga, kus ma väga tihti käin, siis Tallinnas on hinnad praegu kaks korda kõrgemad kui Vilniuses. Jutt ei käi siin kinnisvarast või autodest, vaid kohvist, söögist kohvikus, juukselõikusest jms. Väikestest kulutustest, mida inimene iga päev tunnetab. See näitab, et suurema vääringuga ­euro toimib Eestis päriselt ja küllap juhtub nii ka Leedus.

Sellised ongi kartused, millest Leedu inimesed kõige rohkem räägivad. Aga see on protsess, mida me ei saa ilmselt vältida.

Nostalgia on paratamatu. Loomulikult on tunda ka nostalgiat: oma raha, oma litt on ikka armas. Aga see on jällegi paratamatu.

Leedus on ka mõni väga parempoolne poliitiline partei, mis püüab n-ö oma raha küsimust üleval hoida, aga see ei ole kindlasti mingi üldlevinud ja domineeriv teema.