Restoranitest: Trühvel tööstusmaastikul

Eelroaks valisin tomati-mozzarella salati ja pearoaks küpsetatud tursa. Jäin valikuga väga rahule. Tomatid olid küpsed ja maitsvad, suviselt magusad ja tugevad, pühvli-mozzarella pehme ja värske.

Tursk, va kapriisne kala, kes tõeliselt hästi maitseb (ja eriti lõhnab) ainult siis, kui on päris värske, oli suurepärane. Viimasel ajal olen paaris restoranis saanud sellist poolvärsket-poolvana tursakala, mida otseselt roiskumises süüdistada pole veel alust, aga mõnu ka ei paku, seepärast pakkus seekordne tursaleid erilist rõõmu.

Suhkruherned olid toredalt krõmpsud, aga menüüs “varajaste” porganditena kirjas olnud köögivili on küll ajast maas või ees, mine võta kinni. Mitte maitselt, see oli suurepärane, aga oktoober pole porgandite jaoks kindlasti mitte varajane, vaid pigem ikka hiline aeg. Tegemist oli mitte-täiskasvanud, väikeste ja kõhnade viljadega, nii et mingit alust “varajasusele” ju on, aga ehk sobiks “noored” paremini?

Peedirisoto oli aga just see, mida menüü lubas, kreemine ja juustune, lisaks peetidele täienduseks peediidandid.

Kohvigurmaanlus restoranis

Trühvel määratleb end korraga nii kohviku kui restoranina ja tundub, et tuleb sellega paremini toime kui nii mõnigi varasem hübriid. Menüü poolest restoran, kuid letikookide, kohvivaliku ja eriti kohvilõhna poolest kohvik mis kohvik. Kohvilõhn pole aga pärit mitte ainult kohvivalmistamise aparaadist või kohvitassist, vaid ka kohviröstimisnurgakesest, kus samal hommikul oli ube röstitud. Värskelt röstitud ube saab ka koju kaasa osta.

Kohvigurmaanlus on viimaste aastatel pead tõstnud mitmel pool maailmas. Naabrite juures Helsingis tekib väikesi röstimiskodasid nagu seeni pärast vihma, oligi viimane aeg, et trend ka siia jõuaks. Trühvli valik pole küll suur, kohapeal saab kolme, koju kaasa kahte kohvi, kuid asi seegi. Barista ehk väljaõppinud kohvimeister teeb kohvi küll paremates baarides, aga mitte nii väga – kui üldse – restoranides. Trühvlis on ta olemas ja valmis mitte ainult kohvi tegemiseks, vaid ka kohvijutuks.

Trühvlil on veel üks gurmaanlik eripära – nende klaasiveinid on viimse sendini hinda väärt. Mulle tundmatu Chardonnay, mida usaldasin tellida ainult seepärast, et ettekandja soovitas, polnud mitte ainult hea, vaid väga hea ja sobitus tursapraega suurepäraselt.