Karm stsenaarium: mis on uuel aastal Euroopale varuks?

Euroopa vaatab 2016. aastale tagasi nagu košmaarile: Brüsseli, Nice’i ja Berliini terroriõudus, Calais’ häbi ja Brexiti maavärin.

Paraku võib 2017 tulla samasugune, kirjutab The Guardian.

Või ka mitte. Kui 2016 meile midagi õpetas, siis seda, et ennustamine on tänamatu, ning seepärast pakub Briti väljaanne kaks arengustsenaariumit: musta ja mitte nii musta.

Kohtupäeva variant

Veel üks surmav terrorirünnak aasta alguses oleks halvaks endeks kontinendile, kus 2016. aastal hukkus terrorirünnakutes 130 inimest. See mängib kaardid kätte Geert Wildersile, hollandi paremäärmuslikule poliitikule, kes võtab märtsis Hollandis parlamendivalimistel võidu.

Peaaegu kuu hiljem, vahetult enne väga olulist Prantsusmaa presidendivalimiste esimest vooru 23. aprillil, kaotab üha autoritaarsemalt käituv Türgi riigipea Recep Tayyip Erdogan lõpuks kannatuse.

Türgi toimetulekuks illegaalsete migrantide ja smugeldajatega on Brüssel lubanud 3 miljardit dollarit (et toime tulla ligi 3 miljoni põgenikuga), Türgi kodanikele Euroopa Liidus viisavaba liikumise ning lõpuks edenemise ELi liikmelisuse läbirääkimistel. Paraku on Euroopa õuduses, vaadates Erdogani repressioone ja arveteõiendamist pärast juulis läbikukkunud riigipööret. Europarlamendi liikmed kutsuvad Euroopa riigipäid külmutama Türgiga liitumisläbirääkimised. Üksmeel puudub ka küsimuses, kas Türgi ikka on täitnud kõik viisavaba režiimi käivitamiseks vajalikud tingimused.

Seepärast otsustab Erdogan piirid avada ja laseb Türgis asuvatel sadadel tuhandetel põgenikel ja migrantidel riigist lahkuda – kõik soovijad võivad suunduda Euroopa Liitu. Ja paljud seda ka teevad, eriti noored ja terved mehed.

Uus migrandilaine ja nende kannatused jõuavad TV vahendusel kõigisse kodudesse ajal, kui Prantsusmaa valib uut presidenti. Vaatamata sellele, et eelküsitluste põhjal oli kaugel ees Francois Fillon, võtab mais lõpphääletusel võidu Marine Le Pen, kes esindab immigratsioonivastast paremradikaalset Rahvusrinnet.

Itaalia erakorralistel parlamendivalimistel juunis vahetub Viie Tähe Liikumise (M5S) juhtimisel võim juba kolmandas Euroopa Liidu loonud kuuest riigist; süvenev migratsioonikriis ja pidev terrorirünnakute hirm viivad sügisel ka neljanda riigi juhi kukutamiseni: Berliini jõuluturu terrorirünnaku tõttu poliitiliselt kõvasti nõrgenenud Angela Merkel kaotab Saksamaal valimised.

Donald Trumpi eeskujul hakkavad oma siseturgu kaitsvad Euroopa valitsused järjest üles ütlema mitmepoolseid kaubandusleppeid ja sulgema piire. Hollandis ja Prantsusmaal valmistavad Wilders ja Le Pen ette Nexiti ja Frexiti referendumit, Itaalias kutsutakse üles korraldama referendum liiri tagasitoomiseks.

Lõpuks kargavad üksteisele kõrri eurotsooni võlgnikud ja kreeditorid ning õnnetut, kurnatud ja nõrgestatud Euroopa Liitu ähvardab kui mitte lagunemine, siis radikaalne reformimine. Kreeka tuleb jälle oma jutuga: ei suuda maksta, ei maksa. Berliin ja Brüssel vastavad: ei mingit finantsabi enam.

Enesest mõista ei pruugi midagi sellist juhtuda.

Euroopa politsei ja luureteenistused on võimelised paljastama terrorivandenõusid, Erdogan võib Türgis jõuda järeldusele, et kokkuvõttes pole tema huvides suruda Euroopat surmavasse kriisi. Võimalik, et kontinent on juba ära käinud populismilaine tipus, millest annab tunnistust hiljutine sõltumatu ja vasakule kaldu Alexander Van der Belleni võit Austria presidendivalimistel paremäärmuslase Norbert Hoferi üle.

Brexiti tekitatud kaosest vapustatud ning Trumpi destabiliseerivast tulekust jahmunud Euroopa valijad võivad suurema ettevaatusega suhtuda paremäärmuslaste lubadustesse ja valida selle asemel turvatunde.

Hollandis näitasid valimiseelsed küsitlused küll Wildersi suurt ülekaalu, aga valimispäeval kukub tema toetus järsult. Isegi kui tema partei jääb parlamendis suurimaks, põrkub ta tõenäoliselt suurte raskustega enamuse moodustamisel.

Ka Prantsusmaal ei mõtle praegu keegi tõsiselt sellele, et Le Peni toetusnumbrid kasvavad, ja seepärast võib Fillon, eriti kui ta käib välja oma radikaalsed vabaturu ettepanekud, kinnitada küsitluste paikapidavust ja võtta kindla võidu.

Itaalia kavandatud valimisreform võib tuua kaasa proportsionaalse esinduskogu, mis muudab peaaegu võimatuks ühe parteiga valitsuse moodustamise. Igal juhul on M5S alati keeldunud minemast ükskõik millise teise poliitilise jõuga koalitsiooni.

Merkel veenab Saksamaal valijaid selles, et ta on kõige kindlam valik. Kreeka - mingil moel suudab ta seda alati – aga ületab raskused, ja Euroopa Liit jõuab lõpuks arusaamisele, et enda ellujäämiseks tuleb pakkuda kodanike vajadustele ja turvalisusele kindlaid vastuseid.

See kõik on seotud suure hulga tundmatutega: "kui", "võib-olla", "aga", "ehk". Muutuste-, viha- ja senise poliitika vastased tuuled puhuvad terves Euroopas. Oleks üllatav, kui need ei puhuks ära vähemalt mõne tänase valitsuse.